Messolongi laguunis käib soolatootmine traditsioonilisel moel

Lääne-Kreekas asuv Messolongi laguun on olnud oluline soolatootmise keskus iidsetest aegadest tänaseni. Soola toodetakse siin endiselt traditsioonilisel viisil, kuid soola kogumine ja selle lattu toimetamine on tänu masinatele muutunud lihtsamaks. Tourlida külas, soolatootmise territooriumil on väike soolamuuseum, mille väljapanek pakub ülevaate soola tootmisega seonduvast kogu maailmas. Soola tootmine Messolongi laguunis toetab kohalikku majandust, soolane vesi loob samas unikaalse elupaiga lindudele, neid koguneb rändeperioodil laguuni kümneid tuhandeid.

Praegu on Messolongis kaks soolatootmisettevõtet. Umbes 12,5 km² suurused nn valged soolaväljad jäävad laguuni lääneküljele Aetoliko poole viiva tee äärde. Need on Kreeka suurimad ja kuuluvad riigile. Messolongi omavalitsusele kuuluv 1,75 km² suurusel alal paiknev Tourlida soolatootmine jääb Kleisova laguuni lõunaküljele. Mõlemas kohas toodeti soola juba 14. sajandil.

Vanasti oli soolatootmine raske käsitöö

Kuni 20. sajandini toimus soolatootmine Messolongi laguunides praktiliselt käsitsi ning töö oli tihedalt seotud aastaaegade rütmiga. Kevadel juhiti merevesi lihtsate kanalite ja tammide abil madalatesse aurustusbasseinidesse. Need basseinid olid sageli savi või tihendatud pinnasega vooderdatud, et vältida vee imbumist maasse. Suvekuudel, kui päike oli intensiivne ja vihma sadas harva, hakkas vesi basseinidest aurustuma. Vesi juhiti ühest basseinist teise, igas etapis vee soolsus basseinides suurenes. Kõige lõpuks juhiti vesi nn kristallisatsioonibasseinidesse, kus hakkasid moodustuma soolakristallid. See protsess nõudis suurt kogemust – liiga kiire vee liigutamine või vale ajastus võis kogu soolasaagi rikkuda.

Kui soola oli veest piisavalt välja settinud, algas kõige töömahukam osa: soola käsitsi kogumine. Töölised kasutasid selleks puidust või metallist rehasid. Sool kraabiti basseini põhjast kokku pikkadesse vallidesse. Seejärel kühveldati sool hunnikutesse ja jäeti kuivama. Kui päike ja tuul olid soolahunnikutest liigse vee eemaldanud sai seda hakata ladustama. Kuivanud sool veeti hunnikutest käsikärude või loomade abil ladudesse, kus seda hoiti ja hiljem müügiks pakendati. Töö oli füüsiliselt raske ja toimus sageli kõrvetava päikese all.

Messolongi sool oli kvaliteetne, hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud juba sajandeid tagasi. Soola kasutati toidu säilitamiseks, kaubanduses, aga ka maksevahendina. Sool aitas piirkonnal areneda ja sidus selle Vahemere kaubateedega.

Tänapäeval teevad osa tööst ära masinad

Tänapäeval kombineeritakse Messolongi soolaväljadel traditsioonilisi põhimõtteid kaasaegse tehnoloogiaga. Soola tootmise protsess algab kevadel merevee juhtimisega laguunidest spetsiaalsetesse aurustusbasseinidesse. Basseinid on projekteeritud nii, et päikeseenergiat ja tuult saaks ära kasutada maksimaalselt. Suve jooksul juhitakse vesi järjest madalamatesse basseinidesse, kus vee soolasisaldus järk-järgult suureneb. Lõppfaasis, kui vee soolasisaldus on piisavalt kõrge, hakkavad soolakristallid sadestuma. Kuigi vee aurustumine on looduslik protsess, on tehnilisel lahendusel siin oluline roll. Basseinide kuju, sügavus ja paigutus mõjutavad otseselt tootmise tõhusust. Sool kogutakse kokku sügisel, septembri lõpus – oktoobri alguses. Selleks kasutatakse tänapäeval masinaid, mis võimaldab suurendada tootmismahtu ja vähendada käsitsitöö osakaalu. Soolatootmine on aga endiselt väga sõltuv ilmastikutingimustest.

Messolongis toimub soolatootmine laguunis, kus otsene kontakt avamerega on piiratud. Enne kristallisatsioonibasseinidesse jõudmist liigub vesi läbi sissevoolukanalite, settetiikide ja madala soolsusega basseinide, mille käigus raskemad osakesed settivad põhja ja osa bioloogilisest materjalist laguneb. Sissevoolukanalid saab vajaduse korral (näiteks veereostuse puhul) sulgeda. Soola kvaliteedi tagamiseks tehakse tänapäeval regulaarselt veeanalüüse, kontrollitakse soolakristallide puhtust ja saasteainete (raskmetallid, mikroplast) sisaldust.

Messolongi annab olulise panuse Kreeka soolatootmisse

Ligi 14 000 aakril laliuvad Messolongi soolaväljad etendavad Kreeka soolatootmises olulist rolli. Siin toodetakse aastas ligi 120 000 tonni soola, mis moodustab ca 50–70% kogu riigi aastasest meresoolatoodangust.

Suur osa toodangust läheb keemiatööstuse (nt kloori ja naatriumhüdroksiidi tootmine) ja teehoolduse (libedusetõrje) tarbeks. Kvaliteetsem osa puhastatakse ja töödeldakse söögisoolaks, mis leiab kasutamist nii kodumajapidamistes kui toiduainetööstuses. Kreeka ekspordib meresoola peamiselt Saksamaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale, samuti Lähis-Ida riikidesse. Ekspordi puhul eelkõige oluline soola puhtus, kristallide kvaliteet ja tootmise stabiilsus.

Messolongi soola teeb eriliseks selle looduslik tootmisviis ja puhas keskkond. Laguunide ökosüsteem, madal veesügavus ning intensiivne päikese ja tuule koosmõju loovad tingimused, kus sool kristalliseerub aeglaselt ja ühtlaselt ning sellel on ka veidi erinev tekstuur võrreldes tööstuslikult toodetud jämedateralise kivisoolaga.

Tourlida soolamuuseum on maailmas ainulaadne

Messolongi linnast ca 5 km kaugusel asuval Tourlida saare soolatootmisalal on väike, kuid maailmas ainulaadne soolamuuseum. Saarele viib Messolongi linnast kitsas auto- ja kergliiklustee. Muuseum asub 1930ndatel ehitatud hoones, kuhu kunagi majutati Messolongist ja Joonia saartelt tulnud soolatöölised. 1960ndatel, kui tootmismeetodid arenesid ja transport paranes, hakati hoones hoidma heina soolaveokeid vedavate hobuste jaoks. 1983. aastal asendati hobujõud diiselmootoritega ja hoone jäi kasutuseta. 2010. aastal anti see kultuuriorganisatsioonile „Diexodos“, kes viis ellu unistuse luua hoonesse Kreeka esimene ja senini ainus soolamuuseum.

Muuseumis saab hea ülevaate kõigest, mis on seotud soolaga: maailmas leiduvatest eri liiki sooladest, soolatootmismeetoditest, samuti kasutusviisidest, aga ka laguuni loodusest ja siin elavatest lindudest. Välja on pandud ka soolast inspireeritud kunstnike teosed ning üles on kirjutatud soola kohta käivad ütlused. Tutvust saab teha ka ainulaadse, 1500 soolatoosi hõlmava kollektsiooniga, kus on esemeid 19. sajandist tänapäevani. Muuseumi territootiumil (kus toimub ka soola tootmine) näeb vanu soola tootmiseks kasutatud tööriistu. Muuseumi väikesest poest, saab kohalikku soola endale mälestuseks kaasa osta.

Siinne laguuniala on Kreeka suurim

Ramsari märgalade nimekirja ja Natura 2000 kaitsealade võrgustikku kuuluv Messolongi-Etoliko laguunisüsteem on Vahemere üks suuremaid ja ökoloogiliselt mitmekesisemaid. See koosneb kuuest laguunist, mis laiuvad ligi 15 000 hektari suurusel märgalal. Laguunide madal vesi ja erineva soolsusega alad loovad ideaalse elupaiga nii taimedele, lindudele kui loomadele.

Piirkonna üks suurimaid väärtusi on linnustik. Laguunis elab ja peatub aastaringselt üle 280 linnuliigi. Rändeperioodidel võib siin korraga kohata kümneid tuhandeid isendeid, sest laguun on oluline peatuspaik Euroopa ja Aafrika vahel rändavate lindude jaoks. Siin võib näha nii kormorane, haigruid kui kurvitsalisi, aga ka eestlaste jaoks eksootilisi dalmaatsia pelikane ja flamingosid. Viimaste suled ja nahk värvuvad roosaks tänu flamingode menüüsse kuuluvale ja siinsetes soolabasseinides elavale algelisele vee-selgrootule Artemia salina, mis sisaldab punaseid ja kollaseid pigmente.

Messolongi laguun pakub ainulaadseid võimalusi looduse imetlemiseks. Soolaväljade geomeetrilised mustrid, valguse peegeldused ja avarad vaated loovad visuaalselt muljetavaldava keskkonna, mis köidab nii fotograafe kui loodushuvilisi. Kogu seda ilu näeb piki linna promenaadi ning mööda tamme ja radu jalutades.

Tekst ja fotod: Keskkonnameedia