Reoveesettest valmistatud komposti peab kontrollima
Reoveesette koguse plahvatuslik kasv on muutunud globaalprobleemiks. Igal aastal tekib Ameerika Ühendriikide reoveepuhastites ligikaudu seitse miljonit (kuivainele rehkendatuna), Euroopa Liidus üheksa miljonit ja Eestis 30 000 tonni setet. Seetõttu pööratakse reoveesette ärakasutamisele üha enam tähelepanu.
Reoveesetet ei soovitata ladestada prügilasse ega koguda reoveepuhasti territooriumile. Seetõttu on hakatud seda üha enam koos muude kütustega põletama või sellest biogaasi tootma, veelgi suuremas mahus aga kasutama väetisena. Reoveesete on väga toitesoolarikas – fosforisisaldus on kuni kümme korda suurem kui põllumullal. Et käesoleva sajandi lõpus hakkab meie põllumajandust kollitama fosforipuudus, aitaks reoveesettega väetamine seda muret oluliselt leevendada. Eesti linnade reoveesetet on hakatud kasutama kaevandusalade rekultiveerimisel, haljastuses ja põllumajanduses. Suur osa Tartu ja Tallinna reoveeveepuhastites tekkivast reoveesettest kompostitakse, lisades sellele puukoort või turvast. Kompost turustatakse või antakse tasuta talunikele ning taimekasvatuse ja haljastusega tegelevatele ettevõtetele.
Metaankääritamata või termiliselt töötlemata setet tohib keskkonnaministri 10. mai 2004. a määruse nr 46 (RTL 2004, 64, 1056) kohaselt kasutada ainult haljastuses ja tööstusmaastike rekultiveerimisel. Nii töötlemata kui ka töödeldud sette ja komposti ohutust kontrollitakse. Rahvusvaheliselt ja siseriiklikult kehtivad regulatsioonid nõuavad raskmetallide, coli-laadsete bakterite ja helmindimunade sisalduse määramist, mis on aga sette ohutuse hindamise seisukohalt selgelt ebapiisav, sest selles sisalduvate ohtlike ühendite arv võib küündida kümnetesse tuhandetesse. Seetõttu on teada rohkesti juhtumeid (õnneks mitte Eestis), kus reoveesettega väetamine on inimestel põhjustanud tervisekahjustusi.
Põldude väetamiseks kasutatud reoveesete võib sisaldada mürgiseid ühendeid, mis oma teel toidutaimedesse ei ole piisaval määral vähemohtlikeks ühenditeks lagunenud. Ka rekultiveerimisel või haljastuses kasutatav reoveesete võib ohtlik olla – pea haljasalal mängiva lapse sõrm suhu ei satu! Ohtliku settega väetatud pinnasel liiguvad ja toituvad loomad, kellelt pärit tooted võivad inimese toidulauale jõuda.
Viimasel aastakümnel on hakatud varasemast suuremat tähelepanu pöörama ravimite, mis on tervele inimesele tihtipeale mürgid, käitumisele keskkonnas. Kanalisatsiooni ja edasi reoveesettesse satub ravimijääke, mille liikumine ahelas reovesi – sete – kompost – muld – taim – loom – inimene võib ohustada ahela viimast lüli. Selle protsessi uurimiseks panid 2007. aastal õlad kokku Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased. Reoveesettes sisalduvate ravimijääkide lagunemiskiiruse sõltuvust komposti valmistamise tehnoloogiast ei ole seni maailmas uuritud ning see on uudne ja kuum teema. Piisavalt ei ole uuritud ka ravimite liikumist väetatud mullast taimedesse.
Teadusartiklites rõhutatakse ravimite taimedesse akumuleerumise väljaselgitamise olulisust. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et mitmed laialdaselt kasutatavad antibiootikumid (nt fluorokinoloonid ja sulfoonamiidid) säilivad mullas kaua ja jõuavad sealt taimedesse, sh toiduks kasutatavatesse. Erinevalt loomorganismist puudub taimedel väljutusmehhanism ning seetõttu võivad ravimid taimes kontsentreeruda. Kasvuperioodi lõpuks võib taime ravimisisaldus olla mitu korda suurem kui kasvumullas ja loomses toormes lubatud, millega kaasneb oht inimese tervisele. Et tegemist on üliväikeste sisaldustega, töötati ravimijääkide määramiseks Tartu Ülikoolis dotsent Koit Herodese juhtimisel välja uudne metoodika, mis võimaldab ühest proovist ühekorraga määrata eri ravimite jääke.
Pilootkatsete tulemused näitasid, et reoveesette ja settekomposti ravimisisaldus varieerub märkimisväärselt ning seetõttu on komposti kvaliteet ebaühtlane. See on ka arusaadav, sest üks või teine ravimijääk või muu ühend satub kanalisatsiooni ja sealt edasi reoveepuhastisse tavaliselt portsukaupa. Kompostiauna ühest otsast võetud proovi ravimijäägisisaldus võib olla lubatavast väiksem, teises otsas aga suurem. Kompostiaunu segatakse küll mitu korda, kuid mõnel ravimil (nt fluorokinoloonid) on tendents tugevasti absorbeeruda tahkete osakeste pinnale, nii et segamisele vaatamata võib fluorokinoloonisisaldus osutuda paiguti päris suureks. Katses leidsime, et mõningatel juhtudel ületas setteproovi ravimijäägisisaldus väetamiseks kasutatavale sõnnikule kehtestatud piirnormi, kompostiproovides aga mitte. Järeldasime, et Tartu ja Tallinna reoveepuhastites valmistatud komposti võib taimekasvatuses mõõdukal määral kasutada. Samas me ei välista, et teatud toidutaimi, nt salatit, ei ole otstarbekas settekompostiga väetada, sest neisse kogunenud ravimijäägid võivad inimesele ohtlikuks osutuda. Üllatav oli, et peale mõningate fluorokinoloonide (tsiprofl oksatsiini ja norfloksatsiini) suhteliselt suurele sisalduse leidsime nii setetest kui ka kompostist sulfadimetoksiini, mida ei ole viimastel aastatel Eestis üldse turustatud.
Reoveesete on keemilises mõttes väga keerukas ja sageli äraarvamatute omadustega süsteem. Ettevaatus selle kasutamisel ei ole mitte kunagi kurjast. Oleks otstarbekas, kui levinumate ja suuremates kogustes kasutatavate ravimite jäägid kõrvaldataks nende tekkekohas, s.o haiglate ja loomafarmide juures.
Katsetulemused näitasid, et reoveesetet ja selle komposti oleks otstarbekas hakata lähitulevikus enne kasutamist kontrollima piirkonnas enim kasutatavate ravimite ja ilmselt ka muude ühendite jääkide suhtes. Otstarbekas oleks vaatluse alla võtta senisest rohkem ravimeid, mis eeldab määramismetoodika täiustamist. Oleks vaja ka selgeks teha, milliste põllukultuuride väetamine settekompostiga on toiduohutuse seisukohalt lubatav. Mullaviljakuse säilitamine ja suurendamine on üks inimkonna ees seisvaid mastaapseid ülesandeid. Paljudel juhtudel sobib selleks töödeldud reoveesete, kuid silmas tuleb pidada, et pisemagi möödalaskmise korral võib toitesoolarikas väetis ohtlikuks osutuda.
Artikli autorid on LEMBIT NEI (TTÜ Tartu Kolledž) ja MERIKE LILLENBERG (Eesti Põllumajandusülikool)
Fotod: Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž
