Reoveepuhastites tekkiva settega on probleeme

Sakala veergudel on viimase aasta jooksul korduvalt juttu olnud Viljandi elanikke aegajalt kimbutavast haisust, mis väidetavalt pärineb linna 2003. aastal ehitatud reoveepuhastist, täpsemalt puhasti territooriumile kuhjunud reoveesettest. Aasta jooksul on peetud nõupidamisi, arutelusid ja kohtumisi asjatundjatega, et leida tülikale probleemile kohest leevendust ja lõplikku lahendust. Käsitletud on nii sette käitlemistehnoloogiaid kui ka töödeldud sette kasutamist.

Et haisuga on mujalgi probleeme, näitab see, et sellega on tegelnud ka riigikogu keskkonnakomisjon – aasta alguses sai valmis raport „Reoveepuhastis käsitletavast reoveesettest tekkiva keskkonnahäiringu vähendamise võimalused“ (raportöör Tõnis Kõiv). Raporti materjalidest selgub, et mõnel pool on sette käitlemisega hästi hakkama saadud, maapiirkondades leidub aga ka kohti, kus sette väljavedamiseks kogumisega asjad piirduvadki. Ajutised panipaigad levitavad haisu juba sette mõnepäevase seismise järel.

Viljandis paiknev ettevõte AS J.I.T. on tõsiselt pühendunud orgaaniliste jäätmete kompostimisele ning esindab Eestis kompostimisseadmeid tootvat Saksa firmat Eggersmann Anlagenbau Backhus GmbH. Kuidas peaks Backhusi arvates kompostimist korraldama, selgub alljärgnevas firma koduleheküljelt tõlgitud jaotises.

Dünaamiline versus staatiline reoveesette kompostimine

On hästi teada, et kompostimine tugineb mikroorganismide elutegevusele. Mõned neist eelistavad temperatuuri vahemikus 55–65 °C, teised madalamaid (alla 40 °C). Kõik nad vajavad hapnikku, mis on, nagu meile kõigile, õhust tasuta saadaval. Inimesed pääsevad värskele õhule kergesti ligi – astu toast õue ja hinga! Kuidas on aga lood mikroobidega, kes elavad sügaval kompostiaunas? Kuidas muuta värske õhk neile kättesaadavaks? Neile küsimustele vastamiseks peame piiluma auna sisse. Kompostitav materjal koosneb tavaliselt (joonis 1) nii orgaanilisest kui ka anorgaanilisest tahkest ainest (tahke faas), veest (vedel faas) ja materjalitükikeste vahelistest gaasiga täidetud tühikutest (gaasiline faas). Tahke materjali pinnal elutsevad mikroorganismid saavad kõike eluks vajalikku, sh hapnikku, vee kaudu, seetõttu on vaja hoolt kanda, et tahke materjal oleks piisavalt niiske ning et juurde pääseks piisavalt värsket õhku. Tükikesevahelise vaba ruumi hõivamisel võistlevad omavahel vedel ja gaasiline faas. Kompostimise edukus sõltub suuresti sellest, kuidas see võistlus suudetakse tasakaalus hoida.

Kompostitavasse materjalisse saab piisavalt värsket õhku viia mitut moodi. Kõige lihtsam on rakendada „korstnatõmmet“, mis toimib väikese ja keskmise suurusega kolmnurkse ristlõikega aunades päris hästi. Auna südamikus valitsev kõrge temperatuur tekitab põhjast tippu suunatud õhuvoolu. Rohkesti süsinikdioksiidi sisalduv õhk lendub auna tipust ning värske õhk tuleb alt asemele (joonis 2, a). Suurtes või trapetsikujulise ristlõikega aunu (joonis 2, b) ning kompostimisreaktoreid on vaja sundõhustada.

Kompostimisturul pakutakse mitmesuguseid tehnoloogiaid. Kõik nad püüavad järgida kompostimise ülalkirjeldatud reegleid. Kompostitakse nii lageda taeva all olevates kui ka pealt kaetud põhja kaudu õhustatavates aunades ning automaatjuhitavates reaktorites.

Kompostimistehnoloogiad liigitatakse sageli dünaamilisteks, pooldünaamilisteks ja staatilisteks, mis erinevad üksteisest peamiselt kompostitava materjali liigutamise (segamise) poolest. Dünaamilisi tehnoloogiad iseloomustab kompostitava massi pidev segamine. Seda tehnoloogiat rakendatakse nt ümber rõhtsa pikitelje pöörlevates silindrikujulistes trummelkompostrites. Pooldünaamilise kompostimise puhul segatakse kompostiaunu sagedamini kui kord nädalas ning staatiliseks loetakse kompostimist, kui aunu segatakse kord nädalas või harvem.

Et aru saada segamise olulisusest, tuleb jälle heita pilk kompostitava materjali sisse. See materjal vajub oma raskuse ja mikroobide tegevuse toimel pidevalt kokku (joonis 3). Kui mikroobid orgaanilisest ainest toituvad, murendavad nad suuremad materjalitükid peenemaks, tükikesevahelised tühikud muutuvad väiksemaks ning õhu ja vee vaheline võistlus ägeneb.

Kui vesi ei pääse tihenenud massis liikuma, jääb õhuruumi järjest vähemaks, õhuvahetus aeglustub ning organismid jäävad hapniknälga. Isegi sundõhustus ei suuda kogu kompostitavat massi ühtlaselt hapnikuga varustada, sest massi tekib suuri õhukanaleid. Neis kanaleis liikuv suur õhuhulk kuivatab neid ümbritsevat massi, suurem osa materjalist aga õhku ei saa. Tekivad haisvad anaeroobsed tsoonid ning kompostimine aeglustub.

Sellise olukorra vältimiseks ning piisava õhuruumi tekitamiseks kompostitava materjali tükikeste vahele on tingimata vaja massi tihti segada. Siis pääseb õhk ühtlaselt kogu massi. Segamine võib kompostimist soodustada ka muul moel:

• Kompostitav materjal on algul väga ebaühtlane. Isegi parkidest ja aedadest pärit haljastujäätmed koosnevad sageli vaid muruniitmetest ja puulehtedest, mille hulgas muud materjali polegi. Et kompostimine hästi käima läheks, on vaja algmaterjali hoolikalt segada. Spetsiaalsed segurid võivad olla liiga kallid, ent piisata võib ka lihtsast segamisest.
• Võib juhtuda, et algmaterjal on liiga märg või vihm sajab selle märjaks. Kogu vesi, mis jääb materjalitükikesi ümbritsevast kelmest üle, täidab siis nende vahelist õhuruumi. Varem või hiljem vajub see vesi auna või kompostimisreaktori põhja. Segamine ühtlustab massi niiskust ning jaotab põhja kogunenud vee ülemistes kihtides kasutatavaks. Kompostimisel tõusva temperatuuri tõttu osa veest aurustub ning piisava niiskuse hoidmiseks tuleb massi niisutada. Vesi jaotub ühtlaselt ainult siis, kui massi niisutamise ajal segatakse.

Täieliku pildi saamiseks on vaja teada, milline peaks segamine olema. Segamine kindlasti soodustab kompostimist, aga kui palju peaks segama? Kas segada nii tihti kui võimalik? Kindlasti mitte! Liigne segamine võib olla hoopis kahjulik ja põhjustada liigseid kulusid. Õige vastus on: nii tihti kui vaja.

Ülaltoodud arutelust selgub, et segada on vaja selleks, et kompostitavas materjalis oleks piisavalt õhuruumi. On ka teada, et mikroobide tegevus on aktiivsem kompostimise alguses ning hakkab hiljem vaibuma, algfaasis on kiirem ka massi tihenemine. Järelikult ei ole segamisvajadus kogu protsessi vältel ühesugune. Algul peab segama sagedamini kui lõpupoole. Need tehnoloogiad, mille puhul segatakse ühesuguste ajavahemike tagant, ei ole kuigi ratsionaalsed. Otstarbekad ei ole ka dünaamilised tehnoloogiad, mille puhul segamine on kogu aeg ühtlane. Parima tulemuse saab siis, kui segatakse vajaduse järgi, s.o nõnda, nagu on omane pooldünaamilistele tehnoloogiatele.

Kui on vaja otsustada, millist kompostimissüsteemi on kõige otstarbekam valida, tuleb vaatluse alla võtta segamise korraldus. Ilma segamiseta staatilised süsteemid ei võimalda kompostimisprotsessi kontrollida. Dünaamilised süsteemid seda küll võimaldavad, ent neisse tasub korralikult süveneda. Parim on süsteem, mis võimaldab otsustada, millal ja kuidas segada, et mikroorganismid saaksid kõige tõhusamalt tegutseda.

Kuidas on reoveesette kompostimisega lood Viljandis ja mujal Eestis

Kui Viljandi Veevärk sai 2003. aastal valmis saanud reoveepuhasti kiiresti tööle – juba kahe-kolme kuuga jõuti selleni, et puhastist jõkke heidetav vesi vastas kehtivatele nõuetele, siis sette korraliku käitlemisega pole siiamaani hakkama saadud. Aunkompostimiseks ehitati küll plats, ent vajalike masinate jaoks polnud raha ette nähtud. Muidugi hakkas platsile ladustatud sete haisema. Kuigi praegu on seal olemas frontaallaadur ja Backhusi aunapöörel, on nii mõndagi puudu ning on hakatud mõtlema sette vedamisele Tartu reoveepuhasti biogaasireaktorisse.

Suhteliselt edukalt näib olevat reoveesette aunkompostimisega hakkama saadud Pärnus, Tartus, Kohtla-Järvel ja Valgas. Pärnus on kompostimisväljak käigus 1990. aastast peale ning seal ollakse arvamusel, et aunkompostimine on sette kõige ratsionaalsem käitlemisviis. Valmiskomposti kasutatakse energiavõsa kasvatamisel. Kohtla-Järvel tegeleb Järve Biopuhastus OÜ aunkompostimisega umbes viis aastat ning vajalikud masinad on seal olemas. Tugiainete kokkuhoidmiseks tahendatakse setet eelnevalt nõnda, et selle kuivainesisaldus oleks üle 30 %. Valmiskomposti realiseerimisega polevat probleeme. Valgas oli 2004. aastal AS J.I.T. kavandatud aunkompostimine mullu veel käigus, ent hiljaaegu hakkas seal tööle trummelkomposter. Trummelkompostreid on mujalgi tööle pandud, ent Hillar Toomiste Tartu Veevärgist kahtleb, kas trumlis jõuab kompostimisprotsess lühikese aja jooksul lõpuni. Tõenäoliselt on riskivabam trumli ja auna kombinatsioon: trumlis saab protsess hoo sisse ning lõpeb aunades.

Omaette teema on väikepuhastites tekkiv reoveesete. Settetahendusseadmeid neil enamasti pole ning vedel sete tuleb aegajalt ära vedada, aga kuhu? Loogiline on kokku leppida lähima tahendusseadmeid omava suurema puhastiga, mõnel pool nõnda tehaksegi.

Reoveesette käitlemise kavandamisel on otstarbekas mõelda ka muudele piirkonnas tekkivatele biolagunevatele jäätmetele (puulehed ja -oksad, muruniitmed, toidujäätmed) ning nende kompostimisele koos reoveesettega. Alates 2003. aastast on AS J.I.T. mitmele soovijale (Tartu, Valga, Rakvere, Tori) aunkompostimise alustamisel praktilist abi osutanud ning neile selleks vajalikke Backhusi masinaid tarninud.

Artikli autorid on IVO NIGLAS ja TIIT ARTMA (AS JIT)

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 4/2013 lk 13–14

Foto: Wikimedia Commons