Ökoehitus – mis see on?

11. dets. 201911. dets. 2019

Viimasel ajal kasutatakse tihti mõistet ökoehitus (ökoloogiline ehitamine), kuid keskkonnast rääkides ei ole alati selge, mida tegelikult silmas peetakse. Ehitamisega seoses on levinud veel sellised väljendid nagu näiteks keskkonnasõbralik, säästev, jätkusuutlik, energiatõhus, taaskasutatav, looduslik, naturaalne, keskkonnateadlik, inimsõbralik, roheline, mille sisu võib olla väga erinev. Sõna ökoloogia tuleneb kreekakeelsetest sõnadest oikos – ’maja, kodukoht’ ja logos – ‘õpetus’. Saksa bioloog Ernst Haeckel, kes sõna ökoloogia 1866. aastal kasutusele võttis, ei mõelnud maja selle sõna otseses tähenduses, vaid õpetust kogu meie elukeskkonnast.

Ökoloogia on teadus organismide ja nende elukeskkonna suhetest, ökoloogiline tähendab keskkonnale sobitatust või allutatust. Ökoehitus on tegevus, mille eesmärk on inimliku, ökoloogiliselt ja ökonoomselt stabiilse elukeskkonna loomine.

Meie esivanemate talupojaühiskond toimis suuremal või vähemal määral ökoloogiliste põhimõtete järgi. Ehitus- ja küttematerjal hangiti lähemast ümbrusest ning kohalikud tingimused määrasid ka vee, kanalisatsiooni, jäätmete ja muude selliste vajaduste võimalused. Talumajandus oli kohalik suletud süsteem. See ei pruukinud olla kõige tervislikum, kuid kahtlemata oli see keskkonnasäästlik.

Industrialiseerimise ja linnade kasvuga need tingimused muutusid. Väike energiasäästlik süsteem asendati suurema ja energianõudlikumaga, tootmine ja tarbimine suurenes ning sellega seoses suurenesid ka vahemaad ja transpordivajadused. Ressursside kasutamine muutus raiskamiseks, tuues kaasa loodus- ja elukeskkonna reostuse.

Viimastel aastatel on sellesse tõsisemalt suhtuma hakatud. Nüüd on päevakorral inimese tervis ja looduse heaperemehelik kasutamine. Ehituses püüeldakse talupojaühiskonnas kasutusel olnud keskkonnasäästlike süsteemide ja ehitustavade poole, kuid aeg on näidanud, et uute ehitiste ja praegusaegsete materjalide puhul ei ole traditsioonilisi meetodeid alati võimalik kasutada. Ei ole ka selge, kas täna ökoloogiliseks nimetatud lahendused on ikka inimese tervist mittekahjustava elukeskkonna loomisel ja loodusvarude kasutamisel parimad.

Midagi enamat kui savi- ja põhumajad

Ökoehitus ei tähenda ainult looduslike ehitusmaterjalide kasutamist, vaid on midagi enamat. See on elamise viis, kus hoolitakse inimeste tervisest, loodusest ja kultuurimiljööst, kus tegevused on rohkem läbimõeldud, ressursse kasutatakse mõistlikult ja välditakse nende kuritarvitamist.

Täna võib siiski igaüks, kes endale maja ehitab, selle ökoloogiliseks nimetada, sest puuduvad üldised kriteeriumid, millele toetuda ja mida täita. Pole garantiid, et ökoloogilise sildi saanud ehitis on ka tegelikult keskkonna- ja tervisesäästlik. Niisuguseid maju ei ole võimalik kindlalt eristada ei välimuse, kuju, mahu ega ka materjalide valiku järgi. Arhitektooniliselt peaksid need olema väga lihtsate vormide ja konstruktsioonidega ning ehitatud askeetliku eluviisi jaoks, kuid nii ei ole see täna ega tõenäoliselt ka tulevikus.

Inimsõbraliku elustiili propageerijaile on ökoloogiline ehitis konstruktsioonide süsteem, mis on kohandatud selles elavatele inimestele. Neile on tähtis inimese tervis ja nad suhtuvad väga kriitiliselt kahjulikesse ainetesse, mida tööstuslikult toodetud ehitusmaterjalid sisaldavad. Elamud peavad olema meeldivad, suurte õhu- ja valgusküllaste ruumidega, mille konstruktsioonid on ehitatud looduslikest materjalidest.

Energiasäästlik ehitaja mõtleb peaaegu vastupidi – majad tuleb ehitada võimalikult energiasäästlikud ja soojapidavad, kasutades selleks moodsaid materjale ja konstruktsioone ning kõrgtehnoloogilisi süsteeme. Päikeseenergia kasutajate arvates on päike ainus lõputu energiaallikas ja hooned tuleks päikesele avada.

Moodsate süsteemide abil võiksid hooned peale energia tarbimise seda ka toota. Meie põhjamaises kliimas tähendaks see ruutmeetrite viisi päikesepatareisid katustel ja majade ümber, põldudel. Linnaplaneerijad tihendaksid linna ja ehitaksid kõrgustesse, et sel viisil maad ja materjale otstarbekamalt ära kasutada. Töösturid arvavad, et säästlikum on maju valmistada kesksetes tehastes, väikeettevõtjad seevastu, et ainuõige on kasutada traditsioonilisi töövõtteid, kohalikku tööjõudu ja kohalikke looduslikke materjale.

Arvamused on erinevad, mõnikord isegi vastuolulised, kuid neil kõigil on üks ühine nimetaja – veendumus, et loodust tuleb ja saab säästa ning et elukeskkonda tuleb ja saab parandada.

Ökoloogilise ehituse eesmärk

Ökoloogilise ehituse eesmärk on luua igale inimesele võimalikult terve ja stimuleeriv eluase ning teha seda nii, et loodus ja ümbritsev keskkond kestaks jätkusuutlikult ka tulevastele põlvedele. Aga kas see ei peaks ka ilma ökoloogilise ehitamise sildita olema loomulik tegevus ja eesmärk? Tundub, et küsimus on hoopis selles, kas majad on ehitatud hästi või halvasti. Kvaliteedikriteeriume ei ole samuti defineeritud, kuid võiks ju nõustuda väitega, et halvasti ehitatud maja on ressursside raiskamine ja ohustab ka inimese tervist. Teine küsimus on selles, kui palju me teame ja mida oleks vaja õppida, et osata keskkonda säästvalt häid maju ehitada.

Vajalikud eeldused

Loodetavasti saab keskkonna säästmine juba lähemas tulevikus planeerimisel ja projekteerimisel suurema tähelepanu osaliseks ning seda mitte ainult uusehitiste puhul, vaid ka olemasolevate hoonete parandamisel ja renoveerimisel.

Seepärast on tähtis, et ehitusfüüsikalised probleemid lahendataks enne uute lahenduste kasutuselevõtmist. Tarvis on ulatuslikumalt uurida ehitusfüüsikalisi efekte seoses erinevate materjalide kombineerimise, uute konstruktsioonilahenduste või uute materjalide kasutuselevõtuga. Eriti oluline on selgitada niiskusega seotud probleeme. Kuid endiselt kehtivad tuntud tõed soojuse, õhu ja niiskuse liikumistest ja mõjust materjalidele. Neid tuleb ka uute lahenduste puhul läbimõeldult rakendada. Konstruktsioonid ja detailid tuleb kavandada nii, et neid oleks võimalik järjepidevalt hooldada ning sel viisil kogu hoone kasutusiga pikendada.

Tihti öeldakse, et vana hoone remontimine on kallim ja keerulisem kui uue ehitamine. Enamasti on selliste sõnade lausujail tahtmine vanad majad lihtsalt prügimäele saata ja unistuste klaasmajad asemele ehitada. Remontimine tundub keeruline seetõttu, et traditsioonilised töövõtted on ununenud ja sel juhul ongi töö raske või koguni võimatu. Parem pole ka suhtumine, mille kohaselt vanad majad kapitaalselt ümber ehitatakse. Traditsiooniliste materjalide ja konstruktsioonide tänapäevastega kombineerimine võib hiljem põhjustada ehitustehnilisi probleeme, mille kõrvaldamiseks tuleb hoone osi ulatuslikult asendada. See on materjalide raiskamine, mis pealegi kaotab ehitustraditsioonid ning hävitab kultuuripärandi.

Vanemate hoonete kasutamisel ja hooldamisel on hädavajalik tunda traditsioonilisi konstruktsioone ja materjale ning nende omadusi. Lugupidamine oma ehitustraditsioonide ja kultuuripärandi vastu mängib siin oma osa.

Ökoloogilise maja ehitamine ja kasutamine

Maja ehitamine – olgu see suur või väike – avaldab alati negatiivset mõju keskkonnale. Kogu vajaminev materjal võetakse otseselt või kaudselt loodusest. Maja kasutusaja jooksul lisanduvad kütmiseks, valgustamiseks ja veevarustuseks vajalikud ressursid, aga ka energiavajadus hoone lammutamiseks ja jäätmete käitlemiseks. Maailma mastaabis on ehitustegevuse ja ehitiste kasutamise mõju keskkonnale hiiglasuur.

Keskkonna seisukohast oleks parim maja see, mis jääb ehitamata. Vajadus majade järele on siiski jätkuvalt olemas ning seetõttu on tähtis, et mõju keskkonnale oleks võimalikult väike ja seda kogu hoone elutsükli vältel. Maja tuleb vaadelda tervikliku süsteemina, kus kõik osad ühekaupa ja koos moodustavad keskkonnasäästliku ja vastupidava hoonemahu ning kvaliteetse sisekliima. See seab nõuded ka siseviimistlusele ja seadmetele, sest sisekliima peab olema meeldiv ja tervist säästev, vaba kahjulikest ainetest ja teistest organismi negatiivselt mõjutavatest teguritest.

Levivad mitmed arvamused, mille põhjal liigitatakse lahendusi ja materjale ökoloogilisteks, kuid lõpliku hinnangu saab anda ikkagi alles siis, kui on selgunud, kas ja kuidas need tervikliku süsteemiga kokku sobivad. Hooldusvabade konstruktsioonide ja materjalide kasutamisega loodetakse kokkuhoidu hooldamiseks vajalike ressursside pealt, kuid hooldusvaba tähendab, et seda ei ole võimalik hooldada ja ükskord tuleb konstruktsioon või materjal ikkagi välja vahetada. See tähendab keskkonna arvelt uut kogust materjali ja vana koguse võrra jäätmeid.

Mõnikord arvatakse ka, et keskkonnasäästlik lahendus või meetod võib põhjustada uusi muresid. Sellistel juhtudel on siiski tegemist üldtuntud põhimõtete kesise tundmise või lihtsalt madala töökvaliteediga. Enamik hooneid ehitatakse selleks, et inimesed saaksid neis elada, töötada või lihtsalt olla.

Keskkonnasäästlik mõtlemine

Keskkonnasäästlik mõtlemine ja looduslike materjalide kasutamine ei pea tähendama, et hoones tuleks loobuda mugavustest ja pöörduda tagasi varasemate traditsioonide ning askeetlike eluviiside poole. Küll aga tuleks mõelda, kas kõiki nn piiramatute võimaluste ajal kasutusele võetud mugavusi või isegi veidrusi on ikka tarvis või saab ka siin looduse kasuks kokku hoida. Oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas hoone kasutaja energia tarbimise, jäätmete tekitamise ja õhu saastamisega keskkonda mõjutab. Hoone ehitamisega seotud keskkonnamõju on väiksem kui kasutamisel tekkinud mõju, sest kasutusaeg on suhteliselt pikk. Seda eriti energia kasutamise osas.

Arvesse lähevad ka kasutaja harjumused ja üldine suhtumine majapidamisse, näiteks vee tarbimine, ventileerimine, kodumasinate kasutamine, toidu valmistamine, kemikaalide kasutamine.

Kokkuvõttes

tähendab ökoloogiline ehitamine, et keskkonda ja inimese tervist vaadeldakse seostatult. Eesmärk on kasutada süsteeme ja meetodeid, mis loovad parimal viisil eeldused loodusvarade säästlikuks kasutamiseks ja kvaliteetseks elumiljööks kogu hoone elutsükli jooksul – selle ehitamiseks vajalike vahendite loomisest kuni lammutamiseni välja. Hooned ja neis sisalduvad konstruktsioonid, tooted ja seadmed tuleb valmistada võimalikult vähese materjali- ja energiakuluga, need peavad töötama säästlikult, neid peab saama hooldada ning need ei tohi keskkonda põhjendamatult reostada.

Kulunud konstruktsioonid, tooted ja seadmed tuleb taaskasutada viisil, mis koormaks keskkonda võimalikult vähe, või veelgi parem – neid peaks saama selektiivse lammutamise, kompostimise või energia tootmise kaudu uuesti kasutada. Ökoloogilise ehitamise kõrval võiks kasutada ka väljendit ökoloogiline elumiljöö, mis tähendab, et hooned ja nende sisustus kujundatakse nii, et inimesed tunneksid end neis hästi ja et tervis ei oleks ohustatud. Võiks kasutada ka väljendit ökoloogiline elustiil, mis väljenduks säästlikult loodud väärtuste säästlikus kasutamises.