Õhk-õhk soojuspumba sobivusest Eesti oludesse

Õhk-õhk soojuspumba olemust ja sobivust hoonete kütmiseks ei ole enam vaja selgitada, sel teemal on räägitud piisavalt palju ja põhjalikult.

Euroopas ja loomulikult ka Eestis on soojuspumbad tegemas tõelist revolutsiooni. Vanade, energiat raiskavate kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide asemele tulevad uue põlvkonna säästlikud ning senisest turvalisemad seadmed ja terviklahendused. Tänapäevases elukorralduses, kus oluliseks peetakse mugavust, turvalisust ja ökonoomsust, on soojuspump leidnud endale kindla koha maja sisekliima kujundajana.

Esimesed tõelised õhk-õhk soojuspumbad paigaldati Eestis 6–7 aastat tagasi. Tõelised selles mõttes, et nende pumpade tehniline lahendus ja näitajad sobisid meie muutliku ja niiske kliimaga. Varem oli küll on/off-konditsioneere, mis teatud välistemperatuurini (kuni 0 kraadi) suutsid ruumi sooja õhku anda, kuid need ei olnud kuigi tõhusad. Juba mõne miinuskraadi juures tegi muret nende kinnikülmumine.

Õhksoojuspumpade valdkonnas toimus tõeline läbimurre pärast inverterkompressorite ja freoongaasi R410 kasutuselevõtmist. Tänu sellele tõusis tunduvalt pumpade võime töötada miinuskraadidel. Moodsatel seadmetel on talvevarustus, mis on meie kliimas eriti oluline.

Kütteperiood kestab Eestis umbes 220 päeva. Tõeliselt külmi, pakaselisi päevi, mil välisõhu keskmine temperatuur on alla –10 ˚C, on ligi 20. Lõviosa talvest on pidevalt muutuv “kehv suusailm”, mil temperatuur kõigub +10 ja –10 ˚C vahel. Väga suure osa hõlmab ka 0 ˚C lähedane periood, kus õhuniiskus on tihti maksimumilähedane. Soojuspumba jaoks ongi keeruline see aeg, kui väljas on kerge külm (nt –1 ˚C), puhub tuul ja sajab vihma või lumelörtsi. Välisõhu suur niiskus ja tuul teevad soojuspumbas toimuva sulamise tunduvalt raskemaks.

Õhk-õhk soojuspumba eelised ja puudused

Tänu invertersoojuspumpade populaarsuse kasvule on nende soetushind igaühele taskukohaseks muutunud. Nende kasutegurid on praegu tõeliselt magusad, COP = 4–5 ei ole enam mingi ime. Pigem on see standard, millest allapoole jäävate näitajatega seadmed on ajale jalgu jäänud. Seega tasub valida ainult pumpa, mille COP on suurem kui 4. Kõrge kasuteguri, paigaldamislihtsuse ja soodsa hinna tõttu on õhksoojuspumbad muutunud tugevaks konkurendiks maasoojuspumpadele, millega kaasnevad tavaliselt terve keskküttesüsteemi ümberehitamine ja märksa suuremad investeeringud. Siinkohal tuleks rääkida ka õhk-õhk seadme puudustest, võrreldes keskküttesüsteemiga. Hästi ja asjatundlikult lahendatud keskküte (eriti koos vesipõrandaküttega) on ja jääb tõenäoliselt parimaks sooja jagamise viisiks majaosade ja ruumide vahel. Samas on paljude vanemate majade keskküttetorustik ja radiaatorid nii vanad, et nad tuleb süsteemi uuendamisel välja vahetada. See teeb lahenduse kalliks.

Üldjuhul saadab õhksoojuspump kogu soojuse hoonesse ühest punktist, millest see levib õhu loomuliku ringlusega kogu majja. See põhjustab ruumitemperatuuride erinevust maja eri osades. Kehvalt soojustatud maja või korteri puhul võib see erinevus olla külmal ajal kuni 5–6 kraadi. Soojusjaotust kontrollida ega seda häälestada ei saa.

Õhk-õhk soojuspumba korral on väga oluline lisakütte olemasolu ja selle kasutamine.  Välistemperatuuri langedes suureneb maja soojusvajadus, soojuspumba jõudlus võib aga tublisti väiksemaks muutuda, nt 15 – 20 külmakraadi korral üle kahe korra. Vaja oleks aga maksimumjõudlust. Kogemused näitavad, et soovitatav on valida suure jõudlusega soojuspump või siis kasutada rohkem lisakütet. Lisakütteallikas (ahjud, kaminad, keskkütte, elektriradiaatorid) on möödapääsmatu, kui pumba jõudlusest ei piisa kogu soojusvajaduse rahuldamiseks. Vastasel korral on soojuspumba kahjustumine garanteeritud.

Muret on hakanud tegema tuulest tingitud kinnikülmumine. Kui välisseadme asukohta on võimalik valida, siis tuleks eelistada maja tuulevaiksemat külge. Kasu on ka varikatusest või räästaservast, mis kaitseb pumpa sademete eest. Kaitsta saab ka tuuletõkkega. Katusele paigaldatud pump on rohkem tuule ja sademete meelevallas.

Häireid põhjustab sageli see, et lisakütet ei kasutata üldse või tehakse seda vähesel määral. Pumba jõudlusest olenevalt on lisaküte (ahju kütmine ülepäeva või siis kord või kaks nädalas) soovitatav juba –5 kuni –10 ˚C juures. See pikendab pumba tööiga. Elekterlisakütte puhul on asi veelgi lihtsam, kui termostaadid on õigesti häälestatud.

On tulnud ette sedagi, et seadme kasutaja ei pööra siseseadmele üldse tähelepanu ning on loobunud rutiinsest filtripuhastusest. Kui õhufiltrid ummistuvad, väheneb väljaantava soojuse hulk ja tõuseb tublisti elektritarve. Filtrihooldus on igaühele jõukohane ja selleks kulub vaid mõni minut.

Kokkuvõtteks

Õhk-õhk soojuspump on küttelahenduste seas võitnud kindla koha. Eesti kliimat silmas pidades võib seda pidada parimaks ja odavaimaks ruumide kütmise viisiks. Investeeringu suhteline väiksus, mugavusaste ja energiatarve tõstavad sellise pumba populaarsust veelgi. Paljudele on meelepärane ka õhu suvine jahutamisvõimalus. Kui olemasoleva küttesüsteemi väljavahetamine või uuendamine tundub olevat liiga keeruline või kallis, siis tasub kindlasti kaaluda õhk-õhk soojuspumba soetamist. Praegusi energiahindu silmas pidades võib öelda, et selline pump tasub end ära 2–3 aastaga. Soovitame pöörduda meie asjatundjate poole, kes tulevad kohapeale olukorraga tutvuma ja annavad head nõu, arvestades kliendi vajadusi ja võimalusi. Eelistada tasub Jaapani päritolu seadmeid ning vältima peaks odavaid pakkumisi. Kui seade kuskilt ise hankida, ei anna keegi sellele garantiid.

Artikli autor on URMAS AINSALU, OÜ Besterm

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 8/2007 lk 30–31