Taas on aeg süveneda kehtivatesse planeeringutesse

Planeeringute kasutatavuse ja elluviimise võimalikkuse tagamiseks ja planeeritud keskkonna kvaliteedi tagamiseks kohustab planeerimisseadus kohalikke omavalitsusi kehtestatud üldplaneeringuid üle vaatama. Seda tuleb teha hiljemalt kuue kuu jooksul pärast kohalike omavalitsuste volikogude korralisi valimisi. Vald või linn peab seejärel teavitama planeeringute ülevaatamise tulemustest maavanemat ja avalikkust. Taas on valimised möödas ja ülevaatamine vajalik.

Kehtestatud üldplaneeringute ülevaatamise kohustus on seatud, et selgitada:

1. planeeringukohase arengu tulemused ja planeeringu edasise elluviimise võimalused;
2. uue(uute) planeeringu(te) koostamise vajadus või detailplaneeringu(te) kehtetuks tunnistamise vajalikkus;
3. planeeringu elluviimisel ilmnenud olulised mõjud majanduslikule, sotsiaalsele, kultuurilisele ja looduskeskkonnale ning oluliste negatiivsete mõjude vähendamise tingimused (juhul kui need on ilmnenud kehtiva(te) planeeringu(te) elluviimisel);
4. muud planeeringu elluviimisega seotud küsimused.

Kehtiv üldplaneering peab olema sisuline ja toimima ühe omavalitsuse igapäevaste juhtimisotsuste langetamise alusdokumendina (koos arengukava ja sektorarengukavadega). Siit peab saama vastuse, mis on valla või linna arengu siht, ruumilise planeerimise põhimõtted ja nõuded detailplaneeringute koostamiseks. Seega on üldplaneering otseseks aluseks, et otsustada, millised detailplaneeringud on mõistlik kehtima jätta ja millised mitte (nt kui need on aegunud ega vii ellu omavalitsuse strateegilisi eesmärke). Kehtima peaks jääma kindlasti kõik need detailplaneeringud, mis viivad valla või linna lähemale oma eesmärkide realiseerimisele. Kui aga eesmärgid ja strateegia on muutunud, tuleb üle vaadata, kas mõni kehtiv detailplaneering võib olla takistuseks uute eesmärkide saavutamisel.

Omavalitsuste senine tulubaas (seda mõjutavad peamiselt üksikisiku tulumaks ja maamaks) soosib sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri vaba ressursi olemasolul elanike arvu kasvatamist. Seda siiski vaid seni, kuni sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri taluvuspiire ei ületata. Samas on tegelikkus selline, et enamikus valdades ja linnades elanikkond väheneb. Üks vähenemise põhjuseid on kindlasti ettevõtluse ja ettevõtlike inimeste tähtsuse alahindamine. Fakt on, et rahulolematuse korral kolib esimesena ära ettevõtlik nooremapoolne inimene. Koolide sulgemine ja väljaränne on ehk palju enam seotud just sellega kui muuga. Kui kusagil teha ettevõtlusega tegelemine keerukaks (nt asjaajamise keerukus, otsustamatus, kadedus, vaenulikkus) ja samal ajal muutub inimese igapäevaelu raskeks (kool suletakse, teenindust kaotatakse, sõiduajad pikenevad), tekibki olukord, kus inimene kolib mujale.

Kui kolijaks on ettevõtja, siis kaovad sageli ka koos temaga olemasolevad töökohad või potentsiaal nende loomiseks. Kui ettevõtlike inimeste järel lähevad kehva elukvaliteediga kohast ära ka aktiivsed ja kohusetundlikud töötajad (nad on alati oodatud sinna, kus on ettevõtjad), on omavalitsus juba kaotanud maksumaksjate parima osa. Seega vastupidiselt sellele, mida maksud soosivad – elanik on kasulik ja ettevõte ebavajalik, sest ettevõtte tulumaks ei laeku kohaliku omavalitsuse eelarvesse –, peaks Eesti omavalitsused vaatama kriitiliselt üle, kuidas nende piirkonnas on ühildatud ettevõtja huvide ja arengutega arvestamine, kohaliku kogukonna toimimine ning elanikkonna püsimine. Siin on oluline seoste nägemine ja erinevate huvide vahel tasakaalu tagamine. Kui kehtivad planeeringud ja arengukavad midagi ettevõtluse toetamiseks ette ei näe, siis ehk on selleks ülim aeg?

Kuigi detailplaneeringuid saab kehtetuks tunnistada, on mõistlikum kahjunõuete riski minimeerimiseks koostada nendele aladele, kus maakasutus ei vasta enam valla või linna eesmärkidele, uus planeering. Uue planeeringu koostamine võimaldab näiteks luua kvaliteetsema elukeskkonna suuremate kruntidega, seada rangemad või leebemad arhitektuuritingimused, lihtsustada projekteerimise ja asjaajamise põhimõtteid vms. Siiski ei tasu unustada, et korralike lepingute korral, kus arendajal lasub kohustus rajada infrastruktuur, võib detailplaneeringu tühistamine olla vahel ka päästerõngas arendajale. Kui arendajal on kohustus kohta, kus nõudlus puudub, rajada kehtiva detailplaneeringu alusel teed ja tehnovõrgud, võib planeeringu tühistamine võtta temalt tülika ja mittetasuva nõude matta oma raha killustikku, liiva, torudesse, asfalti jms. Buumiajal perspektiivikana tundunud põllukülas ei ole täna, homme ega ka lähiaastatel ostjaid kusagil näha ja ei saa ka olema, kuni Eesti elanikkond väheneb.

Planeeringute ülevaatamisel tuleb tähelepanu pöörata ka kehtiva(te) planeeringu(te) kvaliteedile. Hetkel on veel hea võimalus planeeringuid uuendada, sest Eestis tervikuna ületab kruntide pakkumine pigem nõudlust. Võib-olla aitab planeeringute ülevaatamise käigus arendajaga algatatud diskussioon leida uusi lahendusi? Kui mitte, siis on vald või linn vähemalt loonud ettevõtjaga taas kontakti ja on teadlik, mis kehtivast planeeringust võiks saada. Suhtlus omavalitsuse ja arendaja vahel tuleb alati kasuks. Meie riiki ju ettevõtlus- ja tööjõumaksudeta üleval pidada ei saaks. Kohaliku ettevõtja püsimine ja jätkusuutlikkus peaks olema valla ja linna huvi samavõrd kui ettevõtja enda huvi. Sel juhul on nii riigil kui vallal piisavalt tulu, et hoida üleval koole, lasteaedu, raamatukogusid, sotsiaalhoolekannet kui ka muud.

Kvaliteetne elu- ja looduskeskkond on väärtused, mis koos toimiva ettevõtluskeskkonnaga tõmbavad ligi ja hoiavad kohapeal elamas hea sissetulekuga maksumaksjaid, kes hoolivad oma kodukohast ja tahavad sellega siduda oma tuleviku. Iga inimene tahab oma elu arenguperspektiivi nägemiseks teada, mis suunas areneb kogukond ja omavalitsus. Kas igas Eestimaa nurgas on see täiesti selge? Kui ei ole, siis miks me imestame, et inimesed suunduvad sinna, kus nad näevad oma tuleviku jaoks võimalusi? Väljarände peatamiseks on vaja, et inimeste kodukoha väärtused oleksid märgatavad. Vaja on, et ettevõtlik inimene näeks kusagil piirkonnas toimetamises perspektiivi. Kas need on sinu (kui lugeja) kodukohas märgatavad? Kas su valla või linna üldplaneering toob need esile? Kas sul on huvi elada edasi seal, kus sa praegu elad? Kas näed seal töökohti oma perele ja naabritele? Kas seal on ettevõtjaid, kes on valmis hoidma või looma töökohti? Need on kõik olulised küsimused.

Üldise planeerimisloogika järgi on omavalitsuse eesmärgid ja arengustrateegia nii üldplaneeringu kui ka arengukava ja muude sektorarengukavade (näiteks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava, turismi arengukava vms) aluseks. Sealhulgas seisneb üldplaneeringu võlu selles, et see on kolmandatele osapooltele maakasutuse ja ehitamise alusel juriidiliselt siduv dokument. Seega on kohaliku omavalitsuse tasandil just üldplaneeringu süstemaatiline uuendamine ja teadlik elluviimine arengukavade, detailplaneeringute, projektide, rahataotluste, koostöölepingute ning omavalitsuse eelarve kaudu eesmärkide reaalsuseks saamise eelduseks.

Kui omavalitsuse eesmärgid ja sellest tulenevad ruumilise arengu põhimõtted ja regulatsioon vajavad muutmist, tuleb kogu vallale koostada uus üldplaneering. Alternatiivina saab üldplaneeringusse mingi teema kohta muudatusi sisse viia ka teemaplaneeringu või valla või linna osa üldplaneeringu kaudu. Seega on iga omavalitsuse olukord planeeringute aktuaalsuse tagamises unikaalne ehk lähtub kohalikest oludest. Seniste planeeringute korrigeerimiseks või muutmiseks kasutatava planeeringu liigi valimisel tuleb otsustada sellist tüüpi planeeringu kasuks, mis on odavaim, lihtsaim ja kiireim tee valla või linna eesmärkide elluviimise tagamiseks.

Toome siinkohal välja peamised küsimused, mis vääriksid vastust planeeringute ülevaatamisel:

1. Kas kehtiv planeering võimaldab realiseerida omavalitsuse eesmärke?
2. Kas kehtivad planeeringud tagavad soovitud strateegilise arengu ja kas neist piisab maakasutuse ja ehitustegevuse suunamiseks?
3. Kas kehtivad planeeringud on muutunud seaduste ja tänaste teadmiste kontekstis korrektsed? Kas need arvestavad valla- või linnavalitsuse ning volikogu huve?
4. Kas kehtiva planeeringu alusel on lihtne keelduda mittesoovitud arengust? Kas selle alusel on lihtne tagasi lükata nende detailplaneeringute või projekteerimistingimuste väljastamise taotlusi, mis ei täida valla või linna eesmärki?
5. Kas üldplaneeringus ettenähtu järele on tulevikus vajadus? Kas üldplaneeringus on midagi puudu, mille järele on vajadus praegu? Kas üldplaneeringu täiendamiseks on parim uus üldplaneering, valla või linna osa üldplaneering või teemaplaneering? Või sobib selleks väikse lokaalse muutuse tõttu hoopis detailplaneering? Miks just üks neist nimetatutest?
6. Kas kõikide kehtivate planeeringute kontekstis on tagatud tasakaalustatud areng (nt paljude uute elamualade detailplaneeringute kehtimisel piisavalt kooli- ja lasteaiakohti, vaba tööjõu korral leidub alasid, kus arendada ettevõtlust vms)
7. Kas kehtivad planeeringud on end õigustanud igapäevase asjaajamise alusdokumentidena? Kui ei, siis miks mitte ja mida neis tuleb muuta? Kas selleks võib olla üks võimalus mõni konkreetne detailplaneering kehtetuks tunnistada või üldplaneeringut või mõnda detailplaneeringut uue planeeringu koostamise teel muuta?
8. Kas kehtivad planeeringud on piisavalt motiveeritud ja korrektselt menetletud, et kaitsta omavalitsuse huve võimalike vaidluste korral?

Saadud vastused võimaldavad otsustada, kuidas edasi talitada. Kui kehtivad planeeringud viivad ellu valla soove ja vald suudab neid hallata, on see hea. Siis saab planeeringu alusel teha kiireid teadlikke valikuid ja nii soosida ka valla eesmärkide realiseerumist ja majanduse elavnemist. Seega ei ole planeeringute ülevaatamine formaalne tegevus, vaid sisuline. Selleks et seda sisuliselt teha, tuleb ka kehtivatesse planeeringutesse ja nende tegelikku toimimisse süveneda. Aega on selleks loetud kuud.

Seekordne planeeringute ülevaatamine on unikaalne ka selles kontekstis, et tulenevalt üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+” on asutud või lähiajal asutakse koostama uusi maakonnaplaneeringuid. Planeeringute sisuline ülevaatamine võimaldab valdadel ja linnadel seega ka endale selgeks teha seisukohad, mida nad peaksid kaitsma ja esitama uute maakonnaplaneeringute koostamisel. Seekord on omavalitsustel sisulisest tööst seega topelt kasu!

Artikli autor on KAUR LASS OÜ Head

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 6/2013 lk 40–42

Fotod: Kaur Lass