A. Maastiku keelerubriik. Hakkpuidust ja veest
Hakkpuidust ja veest. Energia üha kallineb ning seetõttu suureneb huvi kohalike kütuste vastu. Eestis köetakse katlaid juba mitmel pool hakkpuiduga, mida enamasti nimetatakse millegipärast hakkepuiduks, puiduhakkeks või lihtsalt hakkeks. Peenestatud puit on soome keeles tõepoolest ‘hake’ (ingl. k chips, wood chips, saksa k Hackschnitzel, Hackspäne, rootsi k hack, trähack), miks peaksime aga eesti keelt rääkima soome moodi? Võrrelgem: kui küsiksime poest hakkeliha, teeks kaupmees suured silmad. Niisiis: HAKKPUIT!
Kreeka filosoofi Empledokese õpetuse järgi koosneb loodus neljast algainest: tulest, õhust, veest ja maast, mitte tuledest, õhkudest, vetest ja maadest, nii nagu eesti keeles tikutakse liiga tihti ütlema ja kirjutama. Mitmus on omal kohal, kui jutt on mingist hulgast või loetelust, näit. Tallinna tuled juba paistavad, Tartumaa parimad kalaveed on…, Eesti naabermaad on Läti jt. Õhku olen mitmuses kohanud ainult luules ja sedagi tuulte tähenduses: …õrnad õhud. See näib olevat eesti keele omapära. Usutavasti on see vene mõju, et meie kõnes ja kirjas vohavad maad ja veed: kanalisatsiooni pääsevad sade(me)veed (miks mitte sade(me)vesi, ei ole ju olemas mitut vett!), inimesed ei saa kuidagi oma maid (miks mitte maad, ega nad Lätit ja Leedut himustanud!) tagasi jne.
Miks on eelmises lõigus (me) sulgudesse pandud? Sellepärast, et päris õigekeelne on sademevesi (sade, om sademe). Soome sugulaskeel on aga oma töö teinud (soome k sadevesi) ning ega me vist pääse sadevee tunnistamisest termini lühivormiks (seda meelt on ka tuntud keelemees Rein Kull).
Aleksander Maastik
Keelenupp ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/1996
A. Maastiku Keskkonnasõnaraamat EnDic 2004
Vt terminoloogia kohta lisaks siit.
