Diktüoneemakilt, energia ja keskkond

Rahvusriigi oluline eeldus on energia olemasolu. Seda peab lihtsalt olema ning selle varu tagama ühiskonna arengu ning aitama ettetulevatest raskustest üle saada. Olgu see siis tuule- või päikeseenergia, roheline või salvestunud roheline energia, aatomite lagunemise (tuuma-), aatomite liitmise (termotuuma-) või muu energia. Oluline on, et energia oleks taltsutatud, et seda jätkuks ning et selle hind võimaldaks seda tarbida. Tarbitava energia hulgas kuulub esikoht kindlasti elektrienergiale. Energiavajadus kasvab 2–5% aastas. Energiaga kindlustamine kuulub riigi esimese järgu kohustuste hulka.

Eesti ja maavarad

Tavatsetakse rääkida, et Eesti on maavarade poolest vaene riik. Kahtlemata pole see õige – Eesti kuulub selles suhtes hoopis maailma rikkamate riikide hulka. Üle viiekümne aasta on põlevkivi ehk kukersiit kindlustanud meid elektrienergiaga ja kindlustab mõned aastakümned veelgi. Eestil on diktüoneemakilda näol üks maailma suuremaid kompleksseid orgaanilise aine, uraani (U), molübdeeni (Mo), vanaadiumi (V), nikli (Ni) ja veel mõne muu elemendi varamuid, Euroopa suurim fosforiidivaru ning küllaldasel hulgal mitmesuguste ehitusmaterjalide tooret (Geology …, 1997).

Eesti meedias on levinud arvamus, et Nõukogude Liidu esimene aatomipomm ehitati diktüoneemakildast eraldatud looduslikust uraanist. See ei olnud siiski nii. Kildast hakati uraani tootma alles 1948. aastal, Nõukogude Liidu esimene aatompomm lõhati aga Semipalatinski katsepolügoonil 29. augustil 1949. aastal (Создание…, 1995) ning uraan saadi Kesk-Aasias asuvatest Tobašari ja Mailisu maardlatest, kus uraanitoodang ulatus juba 1945. aastal kümne tonnini aastas (Создание …, 1995).

Põlevkivist saadava elektrienergia tulevikuväljavaated

Alates 1950ndatest aastatest tugineb Eesti elektrienergia põlevkivile. Seda hakati kaevandama maardla keskosast, kus kivi kvaliteet ja kaevandamistingimused olid parimad. Kui kaevandamine liigub (ka praegu) lõunasse ja läände, s.o maardla äärealade poole, halvenevad nii kaevandamistingimused kui ka põlevkivi kvaliteet.

Nõukogude ajal vastutas majanduse arenguks vajalike geoloogiliselt uuritud varude olemasolu eest riiklik geoloogiateenistus. Mõnes tööstusharus nõuti hinnangut 30–40 aastaks, sellesse kategooriasse kuulus ka energeetiline toore. Kui maavara piisaval hulgal ei olnud, tuli kehtiva põhimõtte kohaselt soovitada asendus. Seetõttu tehti ka põlevkivi geoloogilis-majanduslik hinnang sulgkulude meetodil.

Põlevkivist saadava elektri piirhinnaks seati Petšora basseini kivisöe baasil toodetava elektri prognoositav hind. Uuringud näitasid, et looduslike tingimuste halvenemise tõttu kallineb põlevkivist toodetav elektrienergia keskmiselt 3% iga kilomeetri kohta, mille võrra kaevandamine liigub maardla äärealade poole. Selgus ka, et kui kaevandada keskmiselt 25 miljonit tonni aastas, ületab põlevkivist saadava elektri prognoositav hind juba 2010. aasta paiku sulgkulude oma.

Põlevkivi asendajana nähti ühe variandina ette üleminekut Toolse diktüoneemakildast eraldataval uraanil põhinevale tuumaenergiale. Fosforiidisõda jättis sellesuunalised uuringud katki.

Viimastel aastakümnetel kaevandatud põlevkivi väiksemate mahtude arvel saadud kokkuhoiu kaotas CO₂ – saastemaksu (40 krooni põlevkivitonni kohta) kehtestamine. See tõstis oluliselt saadava elektri hinda. Saastemaksule on lisandunud tuuleenergiamaks (ligi 3 senti KWh eest). Ehk on viimase puhul tegemist arusaamatusega, kuna see teenib rahva arvel grupi eraettevõtjate huve?

Miks peab tarbija maksma elektrienergia eest mõttetult kallist hinda, soodustama kliima soojenemist ja Eesti olema maailmas atmosfäärisaastajate esirinnas? Pole ju oluline, kas tuuleenergia suudab anda 3% või 10%, määrav on see, kuidas tagatakse 90% vajadusest. Olemasolevatest võimalustest on kõige reaalsem ja vastuvõetavam variant üleminek tuumaenergiale ning just diktüoneemakildast (joonis 1) saadava uraani baasil.

Miks diktüoneemakildas peituva uraani baasil?

Diktüoneemakildas olev uraan kindlustaks Eestit elektrienergiaga enam kui sajaks aastaks ja võimaldaks viia miinimumini ka naftasaadustel töötavate masinate hulga, looks uusi teadussuundi ja näitaks ka roheliste esindajatele, et Eesti teadlased ja insenerid on võimelised rajama ja juhtima tuumaelektrijaamu võrdselt arenenud Euroopa riikidega.

Diktüoneemakilt on U, Mo, V, Ni ja muude metallide maak ning madalakvaliteetne põlevkivi (Loog, Petersell, 1994). Endises Nõukogude Liidus loeti kasutuskõlbliku maagi U- ja Mo-sisalduse alampiiriks 100 g/t, sama piir on kasutusel kogu maailmas. Eestis (nt Toolses, Sillamäel jt Kirde-Eesti piirkondades) on suuri alasid, kus diktüoneemakilda U- ja Mo-sisaldus on sellest piirist 1,5 kuni 3 korda suurem. Ka Lääne-Eestis on diktüoneemakilda alumine 1–2 m paksune osa paljudes kohtades (nt puuraugus D-4) metallirikas (tabel 1, joonised 2 ja 3).

Peale U ja Mo on diktüoneemakildas kõikjal Eestis ka rohkesti (600 kuni 1000 g/t) vanaadiumit ning Üleliidulise Geoloogia Teadusliku Uurimise Instituudi laboris 1990.a tehtud väheste analüüside põhjal ka kulda ja isegi plaatinat (puuraugus D-80 kuni 1 g/t).

Mõni sõna uraanivarust

Maailma geoloogiliselt uuritud uraanivaru (U-sisaldus üle 100 g/t, diktüoneemakilt ja Rootsi maarjaskilt v.a) oli 1991. aastal 2 928 000 ja prognoosvaru 2 370 000 tonni (Иванов, 1997). Samal aastal oli maailma tuumaelektrijaamade koguvõimsus 330 GW ning aastas kasutati neis ligi 35 000 t uraani. 2010. aastal on tuumaelektrijaamade prognoositav koguvõimsus ligi 420 GW ja uraanivajadus ligi 50 000 t. Iga järgneva kümne aasta jooksul kasvab jaamade koguvõimsus ja uraanivajadus ligi 20%. Kui 2000. aastal maksis 1 kg uraani alla 80 dollari, siis praegu ületab see juba 150 dollari piiri.

Kui me hästi pingutame, suudame ehitada oma esimese tuumajaama (600 MW) 10–15 aasta jooksul. Selleks ajaks on rikas (> 500 g/t) uraanivaru enamasti ammendunud ning põhiosa uraanist toodetakse maagist, mille U-sisaldus on 100–500 g/t. Nagu öeldud, on see nii suur mitmel pool diktüoneemakildas.

Aastatel 1945–1960 uuris kilta kui uraanimaaki Vene NFSV Loode Geoloogiavalitsus Mihhail Althauseni juhtimisel. Kirde-Eestis uuriti uraanirikast (100–350 g/t) Toolse-Saka-Sillamäe piirkonda, milles ainuüksi Sillamäe uraanileiukoha tööstusliku varu suuruseks hinnati Althauseni trükis avaldamata andmeil 5500 tonni (keskmine U-sisaldus 260 g/t) ning Toila uraanileiukohas 7000 tonni (250 g/t). Piirkonna prognoosvaru on ligi 70 000 tonni.

Diktüoneemakilt on potentsiaalne kompleksne maavara, mis on väga sarnane Kesk-Rootsis leviva maarjaskildaga, mida on seal 1940ndatel aastatel energiatoormena laialt kasutatud. Viimase kasutamise uus kompleksne tehnoloogia (orgaanilise aine kasutamine koos metallide tootmisega) töötati välja 1960ndatel aastatel ja laboriuuringud näitavad, et see on põhimõtteliselt rakendatav ka diktüoneemakilda puhul. Nagu öeldud, sisaldab tonn Kirde-Eesti diktüoneemakilta 150 kuni 350 g uraani. Kui 600 MW võimsusega elektrijaam põletab aastas ligi viis miljonit tonni põlevkivi, siis sama võimsusega tuumajaam vajab aastas vaid 60–70 tonni looduslikku uraani. Viie miljoni tonni põlevkivi saamiseks tuleb kaevanduse alla võtta 1,4–1,6 km² , 70 tonni uraani tootmiseks diktüoneemakildast aga ainult 0,10–0,18 km² maad.

Eesti elektrienergia ja keskkond

Inimühiskond on hakanud aru saama, et kütuste põletamisel õhku paiskuvad C- ja N-ühendid põhjustavad pöördumatuid kliimamuutusi. Nende minimeerimiseks on alustatud tuumaelektrijaamade ehitamise uut etappi. Uraani hind küll tõuseb, aga CO₂ – kvoodid vabanevad. Kilda komplekssel kasutamisel saadavat tulu suurendab kaassaaduste – Mo, V jt metallide kontsentraadi ning gaasistatud või vedelkütuseks muudetud orgaanilise aine ja väävliühendite väärtus ning vabaneva CO₂-kvoodi maksumus. Diktüoneemakilda kui maavara vastu tunnevad huvi Austraalia, Kanada jt maade ettevõtted.

Diktüoneemakildast võib tulevikus saada Eesti Nokia alustala ning sajanditeks keskkonnasõbraliku energia ja mitme väärtusliku metalli (Mo, V, Ni) allikas. Aga ainult siis, kui selle kaevandamine, töötlemine ja kasutamine allub Eesti Vabariigile (s.o rahvale) kui tõelisele peremehele, nii nagu tänapäeval Norras Barentsi merest ammutatav nafta. Vastasel korral jääb Eestile saaste ja songitud maapind, nagu see on tüüpiline arengumaadele. Soodustingimustel riiki lubatav väliskapital on nagu vähkkasvaja, mis aina kulutab keskkonda. Maavaradest saadav rikkus ja selle kasutamiseks tarviliku kõrgtehnoloogia arenguga kaasnev teadus aga rändab kapitali emamaale.

Eestis kasvab kiiresti elektrienergia tarbimine. Rahuldada selle vajadust põletades kvaliteetset õlikivi ja keemiatooret ei ole üksnes ebaotstarbekas, vaid ka kuritegu tulevaste põlvkondade suhtes. Rohelise energia saamisvõimalused on piiratud, vaevalt et nad suudavad katta isegi energia juurdekasvu vajadust. Seda enam, et tuuleenergia on ebakindel ja vajab tuulevaikuse ja tormide ajal, mida on Eestis ligi kolmandik aastast, asendusvõimsust. Seega ei ole Eestis tuumaenergial arvestatavat alternatiivi. Tuumajaama (jaamade) rajamise vajadust ja ohutust on vaja rahvale selgitada ajakirjanduse, raadio ja TV vahendusel. Tuleb rõhutada, et põlevkivienergia ei kalline üksnes looduslikel põhjustel, vaid ka suureneva CO₂-maksu arvel. Mõlemal juhul on kallinemine mõõdetav miljardites kroonides.

Populistide oodatav reageering

Pole kahtlust, et diktüoneemakilda kasutuselevõtu vastu astuvad tormiliselt välja nn keskkonnakaitsjad ja nende värvatud „rahva esindajad”. Kui palju neid riigi palgal on, pole teada, kuid kindlasti on sadu inimesi, kes keskkonnakaitse sildi all võitlevad Eesti maavarade kasutamise vastu.

Looduskaitse ei tähenda taas koopaelanikuks hakkamist, vaid loodusandide mõistlikku kasutamist. Inimene ja maavarade kasutamine on lahutamatud. Võitlus maavarade otstarbeka kasutamise vastu on võrreldav keskaja perpetuum mobile leiutamisega. Nii nagu pole võimalik leiutada masinat, mis teeks tööd välis- või siseenergia abita, pole võimalik ka inimühiskonna eksistents ilma maavarasid kasutamata.

Kui Eestis ei lubata kaevandada oma maavarasid, tuleb neid sisse vedada. Populistide tegevuse tagajärjed maksab muidugi kinni Eesti rahvas. Kui antaks keskkonnasõbraliku kaevandamise, töötlemistehnoloogia ja valmistoodangu valmistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks poolgi rahast, mida tänapäeval kulutatakse looduse kaitsmise sildi all maavarade kasutamise vastu, oleks looduskeskkond tõenäoliselt kaitstum ja majandus paremal järjel kui praegu.

Viidatud kirjandus

• Geology and mineral resources of Estonia. 1997. Estonian Academy Publishers, Tallinn, 436.
• Loog, A., Petersell, V. 1994. The distribution of microelements in Tremadoc graptolitic argillite of
• Estonia. – Acta et comm.Univ. Tartuensis, 992, 57–76.
• Иванов, В.В. 1997. Экологическая геохимия элементов. Книга 6, fэлементы, Москва, Экология, 607.
• Создание первой советской ядерной бомбы. 1995. Москва, Энергоиздат, 447.

Artikli autor on VALTER PETERSELL, Ph.D, Eesti Geoloogiakeskus

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 4/2008, lk 32–34

Foto: Hannu / Wikimedia Commons