Pelletküte on keskkonnasõbralik
Pelletküte on mitmel pool maailmas kasutusel juba ligi kolmkümmend aastat ning viimase kümne aasta jooksul on pelletite populaarsus üha kasvanud. Sellele on kaasa aidanud fossiilkütuste kõrge hind, energiajulgeoleku risk ja arusaam, et taastuvenergiat kasutades hoitakse keskkonda.
Mis on pelletid?
Pelletid (saepurugraanulid, puidugraanulid) on metsa- ja puidutööstuses üle jäävast saepurust või saepuruks jahvatatud höövlilaastust suurel rõhul kokku pressitud väikesed silindrilised pulgad läbimõõduga 6–10 mm. Saadav kütus on tänapäeval ainuke kodumaine taastuvenergia valdkonda kuuluv katlakütus, millega kütmine on niisama puhas, mugav ja automatiseeritav kui õli- ja gaaskütte korral.
Pelleteid hakati tootma selleks, et mõistlikul moel ära kasutada saetööstuses tekkivaid jääke. Saepuru ennast ei ole majanduslikult otstarbekas põletada, sest väga mahuka ja kaalult kerge kütuse vedu kauge maa taha läheks liiga kalliks. Lahenduse pakkus saepuru pressimine pelletiteks – seitsmest kuupmeetrist saepurust saab kuupmeeter pelleteid, mis kaalub ligikaudu 650 kg.
Pelleteid on peamiselt kahte liiki – kvaliteetpelletid, mida maailmas tuntakse nime all Premium Pellets (läbimõõt 6 või 8 mm) ja tööstuspelletid (industrial pellets). Esimesi valmistatakse puhtast kvaliteetsest toormest, mistõttu nende purusus on suhteliselt väike, kütteväärtus suur ning põletamisel tekib vähe tuhka. Neid kasutatakse kodumajapidamistes ja väikeobjektidel, mille katlad nõuavad kvaliteetset kütust. Tööstuspelleteid, mis valmistatakse vähemkvaliteetsest saepurust ning mida kasutavad suured soojatootjad, nt asulate ja tööstusettevõtete katlamajad ning elektrijaamad, on kvaliteetpelletitest odavamad, ent väikekatlamajadele üldjuhul ei sobi.
Kogu maailmas toodetakse umbes 35–40 miljonit tonni pelleteid aastas. Nende peamised kasutajad on eramajapidamised, kohalike omavalitsuste katlamajad, ettevõtted ja elektrijaamad, kuigi neid saab kasutada igal pool, kus on vaja soojust toota. Eesti panus maailma kogutoodangusse on ligikaudu 400 000 tonni, mis teeb meist maailma suurima pelletitootja ühe elaniku kohta. Kui arvestada, et keskmine eramaja tarbib aastas 5–6 tonni pelleteid, siis on Eestis toodetavatega võimalik rahuldada kuni 80 000 eramu aastane küttevajadus.
Pelletküte on moodne, täielikult automatiseeritud ning tänu ajakohastele kateldele eriti tõhus kütmisviis.
Pelletikatlamaja eramajale
Eramaja pelletikatel on oma ehituse poolest üsna sarnane õlikatlaga. Ainus erinevus on põletis ning mahutis, millest tigukonveier toimetab pelletid põletisse. Kõige levinum on katlamaja, mille pelletimahutit on vaja täita vaid 2–3 korda aastas. Pelletid tuuakse kohale spetsiaalse puhurautoga, millest neid saab mahutisse puhuda kuni 40 meetri kauguselt. Kui ruumi on vähe, saab pelleteid osta ka 15–25-kilogrammistes kottides ning kasutada katlamajas väiksemat mahutit. Siis peab nad aga ise väiksesse mahutisse kallama. Tavaliselt kasutatakse umbes 300-liitrisi mahuteid, millesse mahub vähemalt nädalajagu kütust.
Suured katlamajad
Soojuse suurtootjate pelletitarbimine on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Ainult pelleteid põletavate katlamajade koguvõimsus on Eestis praegu 20 MW. Üha rohkem kohalikke katlamaju ehitatakse ümber fossiilkütustelt pelletitele. See aitab soojatootmisel raha kokku hoida ning on kasulik ka keskkonnale. Tänu puhtusele sobivad pelletid ideaalselt linnakatlamajadele. Eestis pakuvad pelletitootjad ka soojatootmisteenust – võtavad enesele soojatootja rolli ning fikseerivad sooja hinna kuni kümneks aastaks.
Pelletküte on keskkonnasõbralik
Pelletitega küttes aitad võidelda kliima soojenemise vastu. Pelletite põletamine on CO2-heite suhtes neutraalne, sest põletamisel jõuab atmosfääri niisama palju süsinikdioksiidi, kui puit oma kasvamise ajal sidus või sellest eralduks, kui ta jääks metsa ning seal ära kõduneks. Puit kui pelletitoore taastub, kasvab meie ümber ning on keskkonnasõbralikult ja säästlikult kasutatav energiaallikas. Pelletite ladustamine ega hoidmine keskkonda ei saasta.
AS Pelletiküte
Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2010 lk 28–29
Foto: Pelletküte
