Ehitussektor peab õppima olemasolevaid materjale ringselt kasutama

Ehitus- ja lammutusjäätmed on Euroopa suurim jäätmevoog, kuid suur osa sellest materjalist ei jõua uuesti kasutusse. Samal ajal kasvab vajadus uute hoonete, taristu ja ehitusmaterjalide järele ning suureneb surve loodusressurssidele. Ekspertide hinnangul sõltub ehitussektori tulevik üha enam sellest, kas suudame olemasolevaid materjale käsitleda ressursi, mitte jäätmetena.

Prognooside järgi vajab maailm 2060. aastaks pea kaks korda rohkem hooneid ja taristut kui praegu. Juba praegu kaevandatakse maailmas igal aastal ligikaudu 100 miljardit tonni toormeid ning hinnangute järgi võib see maht järgmiste kümnendite jooksul kasvada ligi 190 miljardi tonnini. Samas jõuab neist materjalidest praegu ringlusesse vaid 9–12 protsenti. „Üha rohkem hooneid jõuab vanusesse, kus neid tuleb kaasajastada, ümber ehitada või lammutada. Seda mõjutavad nii demograafia, kliima, materjalide lagunemisprotsessid, muutuv linnakeskkond ja kinnisvaraarendus kui ka uued vajadused inimeste elus ja töökorralduses,” selgitas TalTechi vanemlektor Simo Ilomets.

Tema sõnul liigub ehitussektor järjest enam ringse lähenemise suunas. „See tähendab hoonete läbimõeldud lahtivõtmist, kus materjalid ja ehitusosad püütakse säilitada võimalikult terviklikult, et neid saaks hiljem uuesti kasutada või ümber töödelda,” tõi Ilomets välja. „Kõige kestlikum ehitusmaterjal on see, mis on juba kasutuses.“

Ringmajandus algab tellimisest ja projekteerimisest, mitte jäätmejaamast

Eestis tekib igal aastal ligikaudu miljon tonni ehitus- ja lammutusjäätmeid. Osa materjale küll taaskasutatakse, kuid enamasti väheväärtusliku tagasitäitena karjääride ja maa-alade taastamisel. Samas näitavad mitmed projektid, et materjale saab kasutada märgatavalt tõhusamalt. Rail Baltica Harju II lõigu ehitamisel kasutati uuesti ligikaudu 170 000 tonni väljakaevatud moreeni ja üle 300 000 tonni kohapeal toodetud lubjakivist täitematerjali. Verstoni hinnangul vähendas see vajadust uue toorme ja transpordi järele ning aitas kokku hoida ligi 630 000 tonni CO₂ heidet. 

Ehitus- ja lammutusjäätmetele otsitakse ka täiesti uusi ringlussevõtu võimalusi. Eesti ja Soome teadlased katsetavad näiteks purustatud betooni ja teiste mineraalsete materjalide kasutamist sademevee puhastamisel ja puhverdamisel. Esialgsed tulemused näitavad, et osa materjale suudab siduda saasteaineid ja vähendada nende jõudmist jõgedesse ning järvedesse. Eestis testiti sellist lahendust muu hulgas Rae vallas Ülemiste järve valgalal. Teadlaste sõnul vajavad sellised lahendused siiski veel pikemaajalist testimist, sest materjalide mõju võib ajas muutuda ning filteerimiseks ei sobi kõik teise ringi materjalid. 

Ekspertide sõnul pannakse suur osa ehitusmaterjalide edasisest kasutusest paika juba tellimisel ja projekteerimisel. Hooned tuleb kavandada nii, et neid saaks kunagi hiljem lahti võtta ning kasutatud tooteid materjale uuesti kasutada. Eelistatud on korduskasutus, see tähendab doonorhoonest võetud vahelaepaneeli, sarika või uste-akende kasutamist siirdhoones samal otstarbel – nii ei muutu paneel, sarikas ega avatäide vahepeal jäätmeks. Kui suurte osade kaupa ei õnnestu, on järgmine valik näiteks tellistena. „Näiteks Taanis on ajalooliselt kasutatud tellishoonete puhul lubjapõhist mörti, mis võimaldab telliseid hiljem suhteliselt lihtsalt eraldada, puhastada ja uuesti kasutada,” tõi Põhjamaade ringmajanduse ekspert Jan Thomas Ødegård välja. 

Sama oluline on see, mis toimub lammutusplatsil. Kui betoon, metall, kipsplaat ja muud materjalid satuvad samasse konteinerisse, muutub nende hilisem sorteerimine ja kasutamine keeruliseks ning kulukaks. Põhjamaade kogemus näitab, et kohapealne liigiti kogumine toimib siis, kui see on hangetes ja tellimustes selgelt nõutud. Näiteks Rootsis on see ehitusplatsidel tavapärane praktika ning sorteerimata jäätmete eest võivad kaasneda suured trahvid.

Odavaim lahendus ei ole kõige parem

Ringmajanduse tuumiklabori korraldatud rahvusvahelisel ehitus- ja lammutusjäätmete konverentsil jäi kõlama Sloveenia teadlase Davor Kvočka hinnang, et ringsete lahenduste hindamisel ei piisa ainult süsinikujalajälje mõõtmisest. „Kui vähendame ühes kohas CO₂ heidet, kuid suurendame samal ajal energia- või transpordikulu, ei pruugi tulemus olla keskkonnale parem,“ selgitas ta. Sellega nõustub ka Simo Ilomets, kes tõdeb, et CO₂ on vaid üks mõõdik, mis ei kirjelda ressursside ja materjalide optimaalse kasutamise tervikpilti. Näiteks puhta vee raiskamine on suhteliselt madala süsinikuheitmega, kuid äärmiselt ressursivaenulik tegevus.  

Ødegårdi sõnul ei ole suurim probleem enam lahenduste puudumine, vaid see, et turg ja tellijad ei ole valmis uusi lahendusi piisavalt kiiresti kasutusele võtma. „Ehitussektori materjalides nähakse endiselt liiga sageli jäätmeid, mitte võimalust neid uuesti kasutada. Lahendusi on juba palju olemas, kuid muutus toimub aeglaselt, sest kogu väärtusahel ei tööta veel ühtse tervikuna,“ ütles Ødegård.

Läti ettevõtjate ja teadlaste sõnul pidurdavad muutust sageli ka riigihanked, kus otsustab madalaim hind. See teeb ringsete materjalide ja uute lahenduste kasutamise keeruliseks isegi siis, kui tehnoloogia on olemas.

Ekspertide hinnangul vajab muutust ka viis, kuidas materjalidest räägitakse. Mõiste „jäätmed“ loob automaatselt ettekujutuse millestki väärtusetust, kuigi paljusid materjale oleks võimalik uuesti kasutada.

Ringse ehituse arengut nähakse üha enam ka majandusliku ja strateegilise küsimusena. Kuna Euroopa sõltub paljude materjalide puhul impordist ning ressursisurve kasvab, muutub olemasolevate hoonete, selle osade ja materjalide korduskasutus järjest olulisemaks nii konkurentsivõime kui ka varustuskindluse vaatest.

Allikas ja foto: Ringmajanduse tuumiklabor

Fotol on Simo Ilomets Ringmajanduse tuumiklabori korraldatud rahvusvahelisel ehitus- ja lammutusjäätmete konverentsil.