Sorgu saare tuletorn on lammutusohus

Sorgu saare tuletorn on üle saja aasta taganud laevaliikluse ohutust Pärnu lahe sissesõidul. Ehitustehnilise ekspertiisi põhjal on Transpordiamet hinnanud hoone seisukorda halvaks ja peab lammutamist üheks võimalikuks lahenduseks. Pärnu linn, Kihnu kultuuriinstituut ja Eesti Meremuuseum on asunud torni säilitamise küsimust avalikkusele tutvustama. Septembris oli Tallinnas Tammsaare pargis ja oktoobris avati Pärnus Sorgu tuletornile pühendatud näitus.

Asukoht ja navigatsiooniline tähtsus

Sorgu on viie kuni kuue hektari suurune kivine saar Liivi lahes, Pärnu lahe sissepääsu ja Kihnu väina lähedal. Tänapäeval on see püsielaniketa looduskaitseala, kus pesitsevad eelkõige kormoranid. Ümbruse madalikud ja karid on olnud meresõidule ohtlikud sajandeid. Veel 20. sajandil jooksis Sorgu juures madalikule Saksa aurik Mosel (1930) ja hukkus Läti aurik Balva (1931).

Pärnu sadama arenedes kasvas vajadus ohutu laevatee märgistuse järele. 1864. aastal paigaldati saarele puidust päevamärk, mis aitas asukohta määrata, kuid see ei olnud valgustatud tuletorn. Nelikümmend aastat hiljem asendati see püsivama ehitisega.

Ehitus ja arhitektuur

Praegune Sorgu saare tuletorn valmis 1904. aastal. See on ligikaudu 18 meetri kõrgune silindriline punastest tellistest torn, mis toetub kuuekandilisele kivisoklile. Seinapinda liigendab kuus kapiteelidega pilastrit, aknaavasid raamivad profileeritud tellisdetailid ning torni kroonivad lai karniis ja rõduga laternaruum. Tellis on siin ühtaegu nii konstruktsioonimaterjal kui fassaadi kujundav element. Rikkalik detailitöö ja punane tellisfassaad eristavad Sorgut paljudest lihtsama vormiga Eesti navigatsioonimärkidest.

Torni võimalikuks projekteerijaks peetakse sõjaväeinsener-arhitekt Aleksandr Jaronit (Alexander Jaron, 1874–1935), kes enne Venemaa revolutsioone töötas Tallinnas ja osales nii sõjaliste kui avalike hoonete projekteerimises. Tema töödest on tuntud Birkhausi hoone Maakri tänaval (nr 23) ja Estonia puiestee 13 pangahoone, kus on praegu Eesti Panga peakontor. Pärast Venemaa kodusõda siirdus Jaron Shanghaisse, kus jätkastööd arhitektina.

Tuletorni kompleks ja saareelanikud

Tuletorniga koos rajati 1904. aastal petrooleumiait ja vahimaja; 1913. aastal lisandusid elamu, kelder ja saun. Abihooned ehitati suures osas saarel leiduvatest kividest, mis oli materjali kättesaadavuse seisukohalt loogiline lahendus.

Majakavahi ülesanded ei piirdunud ainult tule jälgimisega. Enne automatiseerimist tegeles majakavaht ka valgustusseadmete hoolduse, tehnika töökorras hoidmise ja tule katkematu põlemise tagamisega. Saarel elas ka majakavahi perekond, viimasena Haavikute pere.

Esimese maailmasõja ajal said tuletorn ja abihooned tugevasti kannatada. Püsiva valve puudumise tõttu rüüstati neid hiljem korduvalt. 1920. aastatel arutati torni lammutamist, sest sealt oli varastatud muu hulgas osa metalltrepist. Praegune olukord ei ole seega esmakordne. 1960ndate keskpaigast kuni 1980ndateni kasutati majakavahi hoonet Veeteede Valitsuse suvise puhkekohana. Saarel suvitas ka tehnikateadlane Johannes Hint. Sorguga oli seotud ka Kihnu Virve, kelle isa oli saarel majakavaht ja kelle laulu „Mere pidu“ idee sünd on seotud Sorgu lähedal juhtunud õnnetusega, millest Kihnu Virve eluga pääses.

Sorgu tuletorni kahjustuste põhjused

Sorgu tuletorni tehniline seisukord on olnud probleemne peaaegu algusest peale. Eesti Tuletornide Seltsi andmetel ehitati torn ilmselt kehva kvaliteediga tellistest ning fassaad hakkas ilmastiku toimel intensiivselt lagunema juba varsti pärast valmimist. Tuule, niiskuse ja soolase mereõhuga kokkupuude on seda protsessi aastakümneid kiirendanud.

Olukorda üritati parandada juba 1927. aastal. Pärast Teist maailmasõda kaeti majaka seinad tsementkrohviga, mis rikkus hoone arhitektuurset ilmet ja halvendas oluliselt selle tehnilist seisundit. Tellismüüri puhul on selline lahendus tuntud riskitegur: tihe tsementkrohv ei lase niiskusel seinast väljuda, mis soodustab külmakahjustusi ja pinnakihtide irdumist. Juba algselt kehva kvaliteediga tellis on selle mõjude suhtes eriti tundlik.

Kultuuriline ja tehniline väärtus

Transpordiamet peab Sorgu tuletorni seisukorda halvaks ning riigil napib vahendeid kogu tuletornikompleksi korrastamiseks. Torn ei ole seni olnud riikliku kultuurimälestisena kaitse all, mistõttu tuleb säilitamise puhul peale tehniliste küsimuste lahendada ka omandi, rahastamise ja kaitsekorra küsimused.

Lammutamise korral kaoks Eesti arhitektuuripildist haruldane ajalooline tellistuletorn. Kaotus ei piirduks ühe hoonega, sest torn koos majakavahi eluhoone ja abihoonetega kajastab navigatsiooni arengut, saareelu ja meresõiduohutuse korraldust sajand tagasi. Arhitektuuriliselt kaoks omanäoline, detailirikas ehitis, ajalooliselt materiaalne side majakavahipere igapäevaeluga ning kohalikus kultuurimälus oluline maamärk, mis seostub Kihnu ja Manija mererahva lugude ning Kihnu Virve lauluga.

Sorgu tuletorn on endiselt aktiivne navigatsioonimärk Pärnu lahe lähistel. Lammutamine on pöördumatu otsus, mistõttu tuleks enne selle tegemist kaaluda mitte ainult säilitamise, vaid ka kaotamise kogukulu.

Tekst: Keskkonnameedia

Foto: erakogu