Milleks on vaja ventilatsiooni?

Ventilatsiooni eesmärk on varustada ruume puhta (“värske”) õhuga ja viia ära saastatud õhk. Ventilatsiooniga võib koos või eraldi ehitada ka süsteemi, mis jahutab, niisutab või kuivatab õhku.

Õhu tähtsust on raske üle hinnata, sest elusloodus on suuremal või vähemal määral sellega seotud. Elamiseks vajame pidevalt puhast õhku, ilma õhuta peame vastu vaid mõne minuti. Ööpäevas kopse läbiva õhu mass on söödud toidu massist ligi kümme korda suurem. Õhus on umbes 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 1% argooni ning alla 1% muid gaase ja aineid. Kui mingeid keemilisi ühendeid või tahkeid kübemeid on õhus tavalisest rohkem, võib selle lugeda saastatuks. Mõnikord on see isegi silmaga näha (aur, suits, tolm) või ninaga tunda (hais). Peamine saastaja on inimene ise, kes hingab välja süsihappegaasi ja veeauru, kelle tegevus tekitab tolmu, lõhnu jms ning kelle loodud tööstus ja põllumajandus saastab õhku mitmesuguste ühendite ja kübemetega.

Ventilatsioon on ajakohase maja üks tähtsamaid süsteeme

Kui see toimib korralikult, ideaaljuhul koos kütte-, jahutus- ja õhuniisutussüsteemiga, siis on ruumides aasta ringi tagatud meeldiv mikrokliima.

Elu- ja tööstushoonetes võib õhu koostis ja saastatus olla väga erinev. Välisõhk ei pruugi olla siseõhust puhtam, ka see võib sisaldada tolmu (nt õietolmu) ja heitgaase. Kuid selles on siiski eluks vajalikku hapnikku. Elu- ja büroohoonetes on saastunud õhus ülemäära süsihappegaasi, tolmu, veeauru ja lõhnu. Peale selle on õhus seeni (nt hallitusseeni), baktereid ja viirusi, mis võivad põhjustada nakatumist mõnda haigusesse. Tööstuses võib aga õhus olla muidki võõriseid, nt metallitolmu, keevitus- ja autode heitgaase, tolmu, kemikaaliaure jms. Mitmesugused õhus olevad osakesed, millele me tavaliselt tähelepanu ei pööra, võivad põhjustada tervisehäireid. Väikesed metallikübemed, nagu kivitolmgi, võivad olla terviseohtlikud, eriti kui töötada metalli- või kivitolmuses keskkonnas pikemat aega.

Kestev kokkupuude õhus sisalduvate kahjulike ainetega, mida ei pruugi olla kuigi palju, võib inimese tervist oluliselt kahjustada. Inimene võib haigestuda tuberkuloosi, astmasse, kopsulaienemisse või kopsuvähki pikka aega enne seda, kui seos nt tolmu ja haiguse vahel kindlaks tehakse. Peale tuntud ainete ja õhuvõõriste on kindlasti ohtralt neidki, mida me veel ei tunne ning mille eest me end hoida ei oska. Seetõttu peaks ventilatsiooni projekteerides alati mõtlema sellele, mis meid ümbritseb. Ometi tuleb teadmistele ja kogemustele vaatamata ventilatsioonisüsteemide ehitamisel ja kasutamisel ette palju ükskõiksust ja hoolimatust.

Ventilatsioonisüsteemi peab kontrollima ja vajaduse korral hooldama

Ventilatsioonis liigub õhk pidevalt ning koos sellega kõik see, mida õhk sisaldab. Aeg-ajalt peab süsteemi kontrollima ja vajaduse korral hooldama (puhastama). Kui sellesse koguneb tolmu, veeauru, rasva vm, kujunevad seal head tingimused seente, bakterite vm mikroorganismide arenemiseks ja levimiseks. Väga määrdunud süsteemid võivad olla ka tuleohtlikud.

Ventilatsioonisüsteemidele ei mõju hästi ka see, kui neid liiga vähe kasutatakse – siis liigub õhk väga aeglaselt ning tolmu ja veeauru koguneb torustikku rohkem. Kui torustik jääb talvel külma kätte, tuleb ta kindlasti korralikult soojustada. Muidu võib juhtuda, et ventilatsioonitorust või -seadmest hakkab vett tilkuma. Tilkumine on tõenäolisem siis, kui õhk peaaegu ei liigu. Tilkuda võib nii seadme töö kui ka seisu ajal – soojusvahetis veeaur kondenseerub. Jahutusega on lugu vastupidine – suvel, kui välisõhk on hästi niiske ning jahutustorud on soojustamata või halvasti soojustatud, kondenseerub veeaur torude välispinnale. Tihedalt asustatud piirkonnas ja/ või hoones tuleb ventilatsioonisüsteeme kontrollida vähemalt neli korda aastas ning vastavalt vajadusele neid hooldada ja filtreid vahetada. Eramajas, mis asub looduse keskel, võib seda teha harvem, aga vähemalt kord aastas. Hoolduse all peame silmas ka üldist ülevaatamist – süsteemi puhtuse, seadmete töötemperatuuri ja automaatika töö kontrollimist.

Mis võib muret teha?

Ventilatsioon või seadmed tekitavad müra

Korralikult projekteeritud ning õigesse kohta ja õigesti paigaldatud süsteem ei tohiks müra teha. Torud ja lõppelemendid (restid, plafoonid) peavad olema sobiva läbimõõduga. Seadmed tuleb paigaldada nii, et vibratsioon neilt edasi ei kanduks, vibratsioon võib nt kanduda pööningult laekonstruktsiooni kaudu eluruumidesse. Kivisein ja kivi- või betoonpõrand on selles suhtes paremad.

Aknad higistavad, sest ventilatsioon on vilets

See võib olla nõnda või ka mitte. Sageli ei ole enam meeles, et ka vanade akende puhul olid omad mured, näiteks võis välimine aken talvel jäätuda. Probleeme akendega põhjustab sise- ja välistemperatuuri erinevus, õhu niiskus ja liikumine. Ventilatsioon aitab küll niiskust kõrvaldada, aga see on vajalik siis, kui veeauru tekib liiga palju (nt vannis või duši all käies, pesu pestes, toitu valmistades, remondi ajal värvides ja pahteldades) või kui ruumis on palju toalilli või inimesi. Talvel toaõhk üleliia niiske tavaliselt ei ole. Suvel on õhk tunduvalt niiskem, aga veeauru kondenseerumist me ei märka, sest temperatuuride vahe on väike. Enamasti on külmal ajal toaõhu niiskus väiksem, kui see isegi olla võiks. Õhk jahtub akna pinnal ja vajub alla, akna alumine serv on jahe ja aknalaua tõttu soe õhk akna allservas peaaegu ei liigu ning nõnda hakkavadki akna alumised servad “higistama”. Soe õhk (konvektsioon) liigutab ruumiõhku ja soojendab ka akna ülemist serva. Veeaur koguneb peale akende ka toanurkadesse ja kapitagustesse, kus õhk samuti liikuma ei pääse. See ilmneb rohkem nendes kohtades, kus on külmasillad (halvasti soojustatud välisseinad ja nurgad). Seal tekib hea kasvukoht hallitusele. Seega on kindlasti hea, kui ventilatsioon on olemas, kuid alati see ei aita.

Ei ole kohta, kuhu ventilatsiooniseadmed ja -torud paigaldada

Seadmed tuleks panna sellisesse kohta, kus neid saab hooldada, soovitatavalt siseruumi. Seadmeid on erinevaid ja neid võib panna põrandale või lae alla, suuremad võivad olla ka väljas. Torusid saab paigaldada pööningule, lagede alla, seinte taha ja isegi põrandasse. Kui kõik hästi läbi mõelda, siis leitakse kindlasti õige lahendus.

Ventilatsiooni pole vaja, saan ise ka hakkama

Enne sellise otsuse tegemist tasuks järele mõelda ja asjatundjaga nõu pidada. Peab nt teadma, kas hoones on tuletõkketsoone ning kas on ruume, mida ühte süsteemi ei tohi ühendada. Peale selle on terve hulk norme ja näitajaid, millele hooned ja neis olevad süsteemid vastama peavad, eriti puudutab see ehitata vaid hooneid. Hilisem ümbertegemine võib olla tülikas, kallis ja vahel ka võimatu.

Ventilatsiooni ehitamine läheb kalliks

Kallis on suhteline mõiste, kallid on ka nt auto, korter, maja ja tervis. Ventilatsioonisüsteemi valides peab mõtlema, mida soovitakse saada ja kui palju tahetakse selleks kulutada. Seadmeid saab vahetada, aga torustikku ümber ehitada või juurde panna (eriti eramajas või korteris) on hiljem väga raske või isegi võimatu. Seadmeid ja lahendusi on palju ja hinnadki on erinevad.

On palav, sest ventilatsioon ei toimi

Tavaliselt hakatakse seda kurtma suvel, kui palavust ei põhjusta ventilatsioon, vaid temperatuur. Suvel on välistemperatuur kõrge ning hoone välispiirded (aknad, seinad ja laed) soojenevad. Soojust tuleb ruumi ka siis, kui päike otse akendesse paistab. Päikese vastu aitavad väljas asuvad päikesevarjud. Kui suured aknapinnad katta seestpoolt kardinatega, siis soojenevad kardinad ning soojus levib neist ikkagi toaõhku. Suvel palava ilmaga ei pruugi tugevast ventilatsioonistki abi olla, kui sissepuhkeõhk tuleb otse väljast, kus sooja on 30 ºC. Kui aga ruumides on töötav jahutussüsteem, siis peab vältima sooja välisõhu sissepääsu, nt tuleb aknad ja uksed kinni hoida. Talvel võib ette tulla ülekütmist, kuigi radiaatoritel on termostaadid.

Piisab ühest ventilaatorist

Vahel tõesti piisab, kui köögi väljatõmme on ventilaatoriga (nt pliidikubu kaudu) ning vannitoas ja tualetis seina läbiv lõõr. Eramajas, kortermajas ja korteris, kus süsteemile esitatavad nõuded ei ole suured, saab ehk piirduda ühekahe ventilaatoriga. Ka sel juhul peab teadma, et kui ühest kohast õhku välja läheb, siis teisest kohast tuleb seda juurde (läbi akende, uste, lõõride). Köögi- ja tualetiõhku ei tohi ühte süsteemi kokku viia. Halvimal juhul võib uste või akende läheduses tunda tõmbetuult.

Soojusvahetiga süsteem on kallis. Jällegi sõltub kõik sellest, mida me tahame. Mõistlikum on valida üks korralik soojusvahetiga seade, mis filtrib ja soojendab õhku, kui otsustada paari väljatõmbeventilaatori kasuks, mis ise tarbivad küll vähe energiat, kuid viivad õhus oleva soojuse välja. Talvel on siis vaja lisakütmist mõne muu küttesüsteemiga.

Ventilatsioon teeb ruumid külmaks

Kui on tegemist soojusvaheti ja järelsoojendusega seadmega, siis hoiab korralikult töötav seade etteantud temperatuuri (tavaliselt 20–22 ºC) ning ruumi külmaks ei tee. Kui väljatõmbeõhu hulk on sissepuhkest oluliselt suurem, peab puuduv õhk kuskilt juurde tulema. Õhk otsib siis endale teed olemasolevate avade ja ebatihedate akende ja uste, ventilatsioonilõõride, keldri, pööningu või teiste ruumide kaudu. See teeb tihti muret siis, kui on ehitatud ainult väljatõmbesüsteem ja seintesse pandud ventilatsioonirestid (nt värske õhu klapid).

Mida on vaja arvestada?

Ventilatsioonisüsteemi valimisel tuleb sedagi arvestada, et me elame muutliku kliimaga piirkonnas. Välisõhk on talvel külm ja suvel soe. Mida suurem on vahetatava õhu hulk, seda rohkem kulub energiat. Talvel on õhku vaja kindlasti soojendada ja suvel ehk ka jahutada. Kui vähegi võimalik, siis tuleks valida soojusvahetiga seadmed. Oluline on ka kasutusmugavus – automaatika ja hooldus. Kaaluma peab koostööd küttesüsteemiga – suvel saab nt soojuspumpa kasutada ka jahutamiseks. Seadmete valik on väga suur. Ventilatsiooniseadmesse võib olla sisse ehitatud jahutusseade või vastupidi – jahutusseadet võib kasutada ka õhu vahetamiseks, filtreerimiseks ja niisutamiseks. On ka eriseadmeid, mis on mõeldud tööks niiskes keskkonnas, nt basseiniruumis või ujulas.

Kui hoone on alles projekteerimisjärgus, tuleb mõelda sellele, kuhu paigutada seadmed või kuhu mahub torustik. Võib juhtuda, et majaehitus on juba lõppjärgus ning omanik hakkab alles siis ventilatsiooni peale mõtlema. Tõenäoliselt saab elada ka kehva ventilatsiooni või hoopis ventilatsioonita majas. Kui aga ventilatsioonisüsteemi siiski soovitakse, siis saab selle palju väiksema vaevaga ehitada samal ajal majaga. Ventilatsiooni sisseseadmist ei tohiks jätta viimaseks tööks ega usaldada seda ehitusmehele, kes arvab, et eelmise maja juures tegi ta seda niimoodi ja omanik oli rahul. Tuleb olla ka ettevaatlik, kui mõni ehitusmees pakub mingeid odavalt saadud seadmeid. Usaldusväärsest firmast ostetud seadmetel on tootja garantii, sh ka paigaldamise kohta.

Milline on hea ventilatsioon?

Ventilatsioonile esitatavad nõuded olenevad asukohast ja otstarbest. Era- ja büroomajas peaks ventilatsioon töötama nii, et me seda ei märka, tunne, näe ega kuule. Ruumis, kus viibivad inimesed, peaks ventilatsioon toimima pidevalt. Õhk peaks liikuma puhtamast osast saastatuma osa suunas, nt tubadest köögi, tualeti ja sauna poole. Ventilatsioonisüsteem peaks olema töökindel, võimalikult ökonoomne ja vajama vähe järelevalvet.

Artikli autor on ELAR SEESTRANDT, Airfix OÜ

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2008 lk 26–28

Foto: Timur Saglambilek from Pexels