Eesti jäätmekogumissüsteem on ajale jalgu jäänud

Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudis kaitses Monica Vilms hiljuti jäätmekäitlusalast doktoritööd, milles leidis, et Eesti praegune jäätmekogumissüsteem ei ole enam ajakohane.

Doktoritöö teema oli „Waste handling management in city centres, low-density areas and small islands and its effect on formation of air emission“ (Jäätmekäitluse organiseerimine linnakeskustes, hajaasustusaladel ja väikesaartel ning selle mõju õhuheitmete tekkele).

Teaduslikult leiab üha enam kinnitust tõsiasi, et jäätmed on tänapäeval pigem ressurss, kui prügilasse saadetav rämps, sest neis leiduvate kasutuskõlblike materjalide tõttu saab jäätmeid üha enam taaskasutada. Selleks et jäätmeid taaskasutada tuleks neid liigiti koguda juba jäätmetekitaja juures. Nii saab taaskasutusse suunata võimalikult „puhta“ materjali.

Doktoritöö juhendaja, inseneriteaduskonna vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma juht, professor Enn Loigu sõnul on praegu Eestis enamlevinud jäätmekogumissüsteem nn ukselt-uksele kogumine, mis liigipõhist jäätmekogumist kahjuks ei toeta. Näiteks hajaasustusaladel, kus vahemaad on suured ja veokulu ühe tonni kogutud jäätmete kohta on niigi suur, teevad nn segajäätmed selle protsessi veelgi ebaökoloogilisemaks.

Doktoritöös uuriti kolme Eesti piirkonna jäätmekogumislahendusi – tiheasustusalana Tallinna vanalinna ning hajaasustusaladena kümmet Eesti küla ja viite väikesaart. Selgusid iga piirkonna jäätmete kogumisele iseloomulikud kitsaskohad.

Jäätmekogumissüsteem Tallinna vanalinnas ja võimalik tänapäevane lahendus

Õhuheitmete vähendamiseks Tallinna vanalinnas tuleks praegune EURO III nõuetele vastav jäätmeveok vahetada EURO V või kõrgema vastu. Optimeerida tuleks kindlasti ka olemasolevaid veograafikuid, sest hetkel sõidab prügiveok samal tänaval mitmel päeval, kuigi jäätmetekitajate juurest kogutakse jäätmeid vaid üks kord nädalas. Veokite kaotamiseks ja seeläbi ka erinevate häiringute (müra, heitgaasid) eemaldamiseks võiks tiheasustusalale rajada hoopis pneumaatilise jäätmekogumissüsteemi, ehk maa-alused prügitorud, mis imevad prügi kokku suurematesse mahutitesse.

Praegune jäätmekogumissüsteem hajaasustusaladel ja väikesaartel ning võimalikud lahendused

Hajaasustusaladel kulutab jäätmeveok palju aega ja veokikilomeetreid, et koguda kokku suhteliselt väike kogus jäätmeid. Neis piirkondades vähendaks jäätmekogumispunktide kasutamine oluliselt müra ja heitgaaside kogust. Neisse kogumispunktidesse saavad kliendid tuua oma jäätmed ise, ühildades selle teekonna oma igapäevaste vajadustega (näiteks retkega tööle või poodi). Jäätmetekogumispunktid külades võimaldaksid jäätmeid koguda ka liigiti. Just see kogumisviis on praegu hajaasustuses elavatel inimestel raskendatud. Põhjuseks elamutest liiga kaugel või teise kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvad liigiti kogumislahendused. Teise omavalitsuse territooriumil ei saa aga paraku jäätmeid tasuta ära anda.

Väikesaartel aga pole suurim probleem mitte jäätmete kogumine elanikelt, vaid saari külastavatelt arvukatelt turistidelt. Püsielaniketa või väheste püsielanikega väikesaarte puhul on probleem hooajaliselt tekkivate suurte jäätmekoguste mandrile vedu, sest see on majanduslikult kulukas. Lähtuvalt printsiibist „Saastaja maksab“ peaks turistid vastutama enda tekitatud jäätmete eest. Siin oleks üheks võimalikuks lahenduseks jäätmemaks, mis oleks ühildatud näiteks laeva sõidupiletiga või sadamamaksuga.

Professor Loigu sõnul võiks ühtse jäätmemaksu olemasolu lahendada praegu levinud probleemi, kus ühe kohaliku omavalitsuse elanik ei saa kasutada teise kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvat jäätmejaama. Või olukorra tiheasustusalal, kus niigi kitsas hoovis on mitu konteinerit samale jäätmeliigile, kuna konteinerite omanikud on erinevad.

Doktoritöös jõuti järeldusele, et igale piirkonnale tuleb jäätmekogumise lahendust pakkudes arvestada selle piirkonna eripäraga. Senini Eestis kasutatav ühtne ukselt-uksele jäätmete kogumise süsteem on juba ajale jalgu jäänud. Alternatiivina tuleks leida ka muid, ökoloogilisemaid lahendusi. Selliseid, mis pakuksid rohkem võimalusi jäätmete liigiti kogumiseks ja muudaksid jäätmete taaskasutamise tõhusamaks.

Jäätmete liigiti kogumise ja kogumisvõimaluste tutvustamiseks tuleb tegeleda ka jäätmetekitajate keskkonnaalase harimisega.

Doktoritöö juhendajad olid professor Enn Loigu ja dotsent Viktoria Voronova (Tallinna Tehnikaülikool). Oponendid olid professorid Andrius Plepys (Lundi Ülikool, Rootsi) ja Ruta Bendere (Läti Ülikool).

Monica Vilmsi doktoritöö on avaldatud Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus.

Allikas: TTÜ