Väike jutt mõnest jäätmeterminist

Jäätmetega seonduv on murettekitavamaid keskkonnakaitsevaldkondi. Ega muidu ole sellele pühendatud üks esimesi Eesti keskkonnaseadusi (Eesti Vabariigi jäätmeseadus 1992, red. 1994). Maadest, kus jäätmetele asuti erilist tähelepanu pöörama enne meid, tulvab oskussõnu, millele on vaja eestikeelseid vasteid. Neid on loodudki, õnnestunuid ja selliseidki, mis minu arvates ei ole hästi välja tulnud.

Jäätmekäitlus (waste management) – sihipärane tegevus jäätmete sortimiseks, kogumiseks, veoks, töötlemiseks, ladustamiseks (näit. radioaktiivsed jäätmed) või ladestamiseks (prügilasse). See määratlus ei ühti täpselt Jäätmeseaduse omaga: kui õigesti aru saan, nimetatakse selles prügilasse panemist matmiseks. Et matmine on rahvasuus ikka maa alla panemine, prügila on aga tehislade, võiks sobida prügi ladestamine.

Järgmisel täiendamisel peaks parandama ka ühe Jäätmeseaduse vea: paragrahvis 5 on kirjas, et “Toime järgi liigitatakse jäätmed ohtlikeks ja inertseiks”. Õige oleks ohtlikeks(hazardous wastes) ja ohutuiks (non-hazardous wastes)”, mille hulka kuuluvad ka inertsed jäätmed (inert wastes), s.o niisugused jäätmed (näiteks betoon), mis prügilas füüsikaliste, keemiliste ega bioloogiliste tegurite toimel oluliselt ei muutu. Köögijäätmed on ohutud, aga mitte inertsed.

Tänapäeval seatakse eesmärgiks, et prügilasse jõudvate jäätmete (heitmete) hulk oleks võimalikult väike. Jäätmete taaskasutus (recycling) võib sündida mitut moodi: korduskasutusena (reuse): eset kasutatakse mitu korda kas samaks otstarbeks (näit. pudel) või millekski muuks, teisese toormena (secondary raw material) või ka energia saamiseks (prügipõletus).

Aleksander Maastik

Keelenupp ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 2/1996

A. Maastiku Keskkonnasõnaraamat EnDic 2004