Saxby rannikupaljandis Vormsil

Print Friendly, PDF & Email

Rannikupaljandid on geoloogide silmis mõistetavatel põhjustel sisemaistega võrreldes suuremas hinnas, sest lainetus takistab paljanduvate kihtide kinnikasvamist ja sügis- või kevadtormid toovad kaldale vee all paljanduvaist kihtidest igal aastal värsket murrutusmaterjali, mille seas on sageli hinnalisi hästi väljaprepareerunud kivistisi. Paleontoloogid käivad „kivististe jahil” ikka enne uue turismihooaja algust kevadeti, kui „meri on maas”. Viimastel aastakümnetel on üleilmselt täheldatud purustavate tormide sageduse mitmekordistumist (Orviku 2004, Orviku jt 2005), mis väljendub avatud randadel rusu alla mattunud aluspõhjaliste paljandite taasavanemises, teisal veeristiku alla mattumises (Einasto, 2007). Aastatega aina suureneb inimtegevuse mõju rannikutel (Ratas jt, 2002).

Saxby rannikupaljand Vormsil
Joonis 1. Üldvaade Saxby paerannale Vormsil madala veeseisu ajal. Plaatja konarpindse paepõranda on murdlainetus puhtaks pesnud kõrge veeseisu perioodil

Vormsi saare läänerannal Saxby küla naabruses veepiiril paljanduvad plaatjad paekihid (joonis 1) on rahvusvaheliselt tuntud Vormsi lademe stratotüübina (Jaanusson 1939, 1944). Arvo Rõõmusoks (1983, lk132) on kirjutanud: „Lademe stratotüübiks on Vormsi saare läänerannik Saxby majaka juures, kus umbes 1,7 km pikkusel alal veepiiril paljanduvad lademe keskmised ja ülemised kihid kokku umbes 7 m paksuselt (koos ülemise piiriga).” Tuletorni juures olev paekihtide trepiline madal astang kõrgusega kuni 2 m on Tõnu Meidla jt (2001) andmetel parim Vormsi lademe paljand kogu Eestis. Geoloogid on seda paljandit aastakümnete vältel korduvalt külastanud, kihtkihiline iseloomustus on tänaseni avaldamata (ilmselt ka koostamata). Lääne-Eesti arvukates puursüdamikes, kus Vormsi lade on avatud täispaksuses, esineb ülemisest, litoloogiliselt selgest piirist pool kuni poolteist meetrit sügavamal katkestuspindade seeria – üks selge lademesisene markertase (Oraspõld 1982, Meidla 1996, Meidla jt 2001), mida stratotüüpses rannapaljandis pole fikseeritud. See motiveeris käesoleva loo autorit möödunud (2011) aastal 16. augustil madala veeseisu ajal Saxby rannapaljandit külastades kogu paljanduvat paepõrandat veepiiril läbi jalutama, ja 17. oktoobril täiendavaid vaatlusi tegema, et makrolitoloogilisi markertasemeid: katkestuspindade kompleksi ja lademete piiri läbilõikes täpsemalt fikseerida. Nende vaatluste käigus selgus mitu üllatavat fakti.

Esiteks, et Vormsi saare läänerannal Saxby küla all tuletornist põhja pool Vormsi lademe stratotüübina tuntud 1,7 km pikkusel rannalõigul paljanduvad valdavalt lasuva Pirgu lademe Moe kihistusse kuuluvad kihid ja Vormsi lademesse (Kõrgessaare kihistusse) kuuluvate kihtide paljand piirdub põhjapoolse mõnesajameetrise piiratud rannalõiguga tuletorni vahetus läheduses, kus paljandub vaid lademe ülaosa 2 m ulatuses. Teiseks, lademete piiri ei õnnestunud rannapaljandis täpselt fikseerida. Just sellel rannalõigul, kus piir peaks esinema kivimi selgeid muutusi täheldades ja rannavalli lahtisest klibust sfääriliste vetikate (Dasyporella) kuhjumeid leides, on kihid suurte (üle 1 m läbimõõduga) pankadena mitmes suunas kaldu, pankade vahesid täidab klibune moreen. Selle rikutud lasuvusega kihtide vööndi laius ei ulatu üle paarikümne meetri. Veeristikus esineb ka Dasyporella-rikkaid palasid, kinnitades piiri lähedust. Tektoonilisest rikkest ei ole seni selles paigas kuulda olnud.

Saxby rannikupaljand Vormsil
Joonis 2. Tasalainjas tugikatkestuspind harvade Trypanites-süvenditega pealtvaates. Fosfaatne (pruun) impregnatsioonivöö on pinnal püriidistunud (must)
Saxby rannikupaljand Vormsil
Joonis 3. Paljanduva trepilise läbilõike ülemine osa. Pildi keskel tugikatkestuspind (must mõõdulint peal)
Saxby rannikupaljand Vormsil
Joonis 4. Kõrgessaare
kihistule iseloomulikud tumeda
lainjasmikrokihilise merkivi
vahekihid läbilõike alumises osas

Kolmandaks, katkestuspindade seeria paljandub ka tuletorni jalamil oleva astangu keskmises osas (joonis) ja markeerib settimistsüklite piiri. Nagu vana talukaevu läbilõikes (Meidla jt 2001, joonis 3), nii ka paljandis esinevad tugeva fosfaatse impregnatsiooniga katkestuspinnad lähestikku kahel tasemel ca 0,5 m vahega. Alumine neist on kolmik, mille keskmine tasalainjas, lamedate madalate ümaraservaliste taskutega, pealispinnal püriidistunud, harvade Trypanites-tüüpi süvenditega (kinnitab merepõhja kivistunud seisundit uue settimise eel) on ilmse lüngaaegse kulutuse tunnustega (joonis 2). Selle tugikatkestuspinna lamam* koosneb Kõrgessaare kihistule tüüpilisest konarpindsest keskpoolmuguljast puhtast lubjakivist hajusa püriitse detriidi ja harvade 2-3 cm (erandlikult kuni 6 cm) paksuste mikrokihilise merkivi vahekihtidega (joonised 3 ja 4). Kaksik-katkestuspinna vahetus lasumis** kahe katkestuspinna seeria vahel valdab juba peenpoolmuguljas nõrgalt savikas lubjakivi õhukeste merkivi vahekihtidega, kõrgemal aga õhukesekihiline savika lubjakivi ja merkivi vaheldumine (joonis 3).

Saxby rannikupaljand Vormsil
Joonis 5. Vormsi lademe stratotüüpse läbilõike makrolitoloogilise liigestuse skeem. Tingmärgid: 1 poolmuguljas nõrgalt savikas lubjakivi, 2 konarpindne lainjaskihiline detriitjas lubjakivi, 3 lubimerkivi savika lubjakivi läätsede, mugulate ja õhukeste katkendlike vahekihtidega, 4 fosfaatse impregnatsiooniga katkestuspinnad, 5 fosfaatne püriidistunud tugikatkestuspind, tsükliitide piir, 6 kaasaegse rannavalli veeristik ja paeklibu

 

 

Selline kivimi iseloomu muutus tugikatkestuspinnal on iseloomulik settimistsüklite piirile, küsimuseks jääb selle järk üldises tsüklite hierarhias. Kui sellel tsükliitide piiril toimub muutus ka kivististe taksonoomilises koosseisus ja see muutus on jälgitav ulatuslikul alal, eriti kosmopoliitse kitiiniku Acanthochitina barbata ilmumine Vormsi lademe ülaosas (Nõlvak, Grahn, 1993), sobiks see stratigraafi line tase ilmselt paremini Vormsi ja Pirgu lademe piiriks, kui senine vaid regionaalse litostratigraafi lise muutuse tasemena määratletu, seega kihistute piiriks sobiv. Lühiajalised laia levikuga liigid ilmuvad reeglina uue settimistsükli transgressiivses basaalses osas. Analoogiline sünfaasne faunamuutus toimus Kukruse ja Idavere lademe piiril. Kuna senine Vormsi ja Pirgu lademe piir on vana talukaevu läbilõi kes tuletornist 100 m lõuna pool vaid 0,5 m ülemisest kaksik-katkestuspinnast kõrgemal ja lasuva Pirgu lademe Moe kihistu paksus pinnakatte all on seal juba 1,75 m (Meidla jt 2001,joon 3), osutub täiesti reaalseks see piir avada otse tuletorni juures olevas stratotüüpses astangu-paljandis katva rannaveeristiku eemaldamisega. Kõik see peaks selguma lähiaastatel edaspidiste uurimiste käigus.

Siiras tänu vormsilastele Elle ja Toomas Puurmannile mitmekülgse kaasabi eest 2011 oktoobris saart külastades ning TTK haridustehnoloog Egle Krullile joonise ja fotode digitöötluse eest.

Kasutatud kirjandus

  1. Einasto, R. (2007). Muutused looduskeskkonnas: Rusukalde alla mattunud Tiskre kihistu rahnudega kulutuspind Pakri neemel on tormidega ulatuslikult paljandunud. – Keskkonnatehnika 4, 60–61.
  2. Jaanusson, V. (1939). Geoloogilisi märkmeid Vormsilt. – Loodusesõber 12, 17–19.
  3. Jaanusson, V. (1944). Übersicht der Stratigraphie der Lyckholm-Komplexstufe. – Bull. Comm. Géol. Finlande, 132, 92–100.
  4. Meidla, T. (1996). Late Ordovician Ostracodes of Estonia. – Fossilia Baltica, 2. Tartu Univ. Press, Tartu, 1–222.
  5. Meidla, T., Isakar, M., Rõõmusoks, A. (2001). Vormsi saare aluspõhja geoloogia. – Estonia Maritima nr 5, 17–27.
  6. Nõlvak, J. & Grahn, Y. (1993). Ordovician chitinozoan zones from Baltoscandia. Review of Palaeobotany and Palynology, 79, 245–269.
  7. Oraspõld, A. (1982). Ораспыльд А. 1982. Литологическая характеристи- ка пограничных слоев вормсиского и пиргуского горизонтов в средней части Эстонии. Уч. зап. Тартуского ГУ, 527. Тр. по геол. VIII, 75–82.
  8. Orviku, Kaarel. (2004). Eesti mererand ja selle arengutendentsid. – Estonia Maritima nr 6, 27–44.
  9. Orviku, K., Jaagus, J., Kont, A., Ratas, U., Rivis, R., Tõnisson, H. (2005). Rannaprotsesside aktiviseerumise ja kliimamuutuste vahelised seosed Eestis. – EGS aastaraamat, 34. kd. Tallinn: EE kirjastus, 75–100.
  10. Ratas, U., Puurmann, E., Rivis R. (2002). Maastikud maa ja mere piiril. Eesti loodus 5.
  11. Rõõmusoks, A. (1983). Eesti aluspõhja geoloogia. Tallinn: Valgus, 1–224.

Artikli autor on REIN EINASTO, paevana

Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 6/2012 lk 41–43 sarjas Vaadates kivi sisse

*lamam – allpool asuv, **lasum – pealpool asuv