George Washingtoni rippsild sai 80-aastaseks

New Yorgis asuv George Washingtoni rippsild (Georg Washington Bridge) sai 2011. aasta oktoobris 80-aastaseks [1, 2]. Sild sai valmis 1931. aastal ning oli maailmas esimene, mille peaava (1067 m) oli pikem kui 1000 m [3] ning ligi kaks korda suurem kui endisel rekordiomanikul, Detroidis 1929. aastal valminud rippsillal (Ambassador International, peaava 564 m) [4].

New York jaguneb viieks piirkonnaks, millest tuntuim on lääneosas paiknev Manhattani saar. Suuri sildu on New Yorgis mitu [3], neist suurimad rippsillad George Washingtoni rippsild ja Verrazano-Narrows (sille 1298 m, valmis 1964), kumbki neist omal ajal silde pikkuse poolest maailma esimesed [4]. Manhattani põhjaossa rajatud George Washingtoni rippsilda mööda pääseb üle Manhattani ja vastaskaldal asuva New Jersey osariigi vahel voolava Hudsoni jõe 179. tänava juurest. Verrazano sild asub Manhattani lõunaküljel, George Washingtoni sillast umbes 30 km lõuna pool. See sild ühendab Brooklinit State Islandil paikneva New Yorgi sadamaga üle Narrowsi nimelise väina, mille järgi ta sai teise poole oma nimest. Manhattani saare ja New Yorgi muude linnaosade vahel on veel mitu tähelepanu väärivat silda [3, 5].

New Yorgi ja New Jersey osariigi vahele kavandati silda üle Hudsoni jõe juba 19. ja 20. sajandi vahetusel, ühe projekti järgi oleks sinna ehitatud hiiglaslik kett-rippsild silde pikkusega 988 m [6]. Seda projekti ellu ei viidud ning maailma suurimaks kett-rippsillaks sai Brasiiliasse Florianópolise linna 1926. aastal ehitatud Ponte Hercílio Luz (sille 339 m).

Kümnendivahetusel 1920/1930 ehitatud George Washingtoni rippsild on tavaline rippsild, mida kannavad trossid. Kolmeavalise silla peaava on 1067 m, läänepoolne külgava 186 m ja idapoolne 198 m pikk ning avade kogupikkus 1451 m. Sild kõrgub 65 m üle veepinna [7]. Alates 1962. aastast on sillal 14 sõiduteed – enam kui mis tahes maailma muul suurel sillal.

Silda, mis läks maksma 59 mln dollarit, hakati ehitama 1927. aasta septembris ning sai valmis nelja aasta pärast, oktoobris 1931. Nimevariante oli esialgu mitu, ent lõpuks anti sillale USA esimese presidendi auks George Washingtoni nimi. George Washingtoni rippsild õnnistati sisse 24. oktoobril 1931 ning avati liikluseks järgmisel päeval [2]. Sillale pääsemist ootas tookord ligi 55 000 autot [8]. Silla peakonstruktor oli tuntud Šveitsi sillainsener Othmar H. Ammann, kes on projekteerinud ka mitu muud tähelepanu väärivat silda, sh Verrazano-Narrows.

George Washingtoni silla püloonid on 181 m kõrgused terassõrestikud, mille laius on tipus sillaga ristsuunas 54,4 m. Pülooni kaht terasposti ühendavad sõidutee all ja pülooni tipus terasristtalad [7]. Algul kavatseti püloonid katta betoon- ja graniitplaatidega, ent sellest mõttest loobuti [2]. Kuna päike räsib teraspüloonide hõbedast värvikihti, tuleb nad aeg-ajalt üle värvida.

Silda kannab neli paarikaupa silla sõidutee servas paiknevat 0,91 m lä- bimõõduga trossi. Iga tross koosneb 26 474 samasuunalisest 0,5 mm lä- bimõõduga galvaanitud terastraadist tõmbetugevusega (vanas mõõtühikus) 155 kp/mm2 [7]. Trosside jaoks ehitati New Jersey poolsele läänerannale tunnelankur, New Yorgi poolele aga massiivne betoonankur.

Esialgu ehitati sillale ühetasandiline 36,1 m laiune ja vaid kolme meetri kõrgune sõidutee, kus oli kuus sõidurada, kolm kummaski suunas, ning silla kummassegi serva ripptrosside kohale kolme meetri laiune kergliiklustee [7]. Sõiduteed risttaladega ei tugevdatud ning 30 aasta pärast oli ta üsna palju läbi paindunud. 1946. aastal lisati kaks sõidurada ning sellest ajast alates on esimesel sõidutasandil olnud kaheksa sõidurada, neli kummaski suunas, ja kaks kergliiklusteed. Sillale juba projekteerimise ajal ette nähtud alumine sõidutee ehitati valmis alles 1960ndate alguses ning avati liiklusele 1962. aastal.

Alumisel sõiduteel on kuus sõidurada, kolm kummaski suunas, kergliiklusteid seal pole. Alumise sõidutee laius on 32,3 m, mis ühtib ripptrosside vahekaugusega. Pärast teise sõidutee ehitamist kasvas silla sõiduosa kõrgus 9,1 meetrini [7] ning sõiduteede välimistele servadele ehitatud terasristtalastik suurendas märkimisväärselt silla jäikust.

Algul haldas silda Port of New York Authority, alates 1972. aastast Port Authority of New York and New Jersey. Esimesel aastal (1932) ületas silla 5,5 miljonit autot, 75 aastat hiljem (2007) juba 108 miljonit [2]. Kui silla sõiduteid 1978. aastal remonditi, asendati betoonkate kergema ortotroopse terastarindiga, mida omakorda remonditi 2011. aastal. Järgmise 10–15 aasta jooksul on kavas uuendada silla ripptrosside ja sõidutee vahelised riputid, ripptrosside ümber mähitud kaitsevõrk ning ülemise sõidukorruse kergliiklusteed [8].

Viidatud allikad

1. Juhani Virola. New Yorkin George Washington Bridge-riippusilta täytti 80 vuotta. Tierakennusmestari, 2011:3, s. 38–41.
2. Michael Aaron Rockland. The George Washington Bridge – Poetry in Steel. Rutgers University Press, 2008, 184 p. 3. Juhani Virola. New Yorkin suursiltoja. Tiemies, 1967:4, s. 9–14 & 1967:5–6, s. 21–25.
4. Teknillisen korkeakoulun siltataulukot: www.bridge.aalto.fi /en/longspan.html
5. Juhani Virola. New Yorkin Bronx-Whitestone -silta täytti 70 vuotta. Tierakennusmestari, 2010:1, s. 32–34.
6. The proposed Hudson River Bridge at New York. The Engineer, 1921-09-23, pp. 138–139.
7. Ichiro Konishi. Sekai chodai tsuribashino sekkei shogen (Design criteria of longspan suspension bridges in the world). Publication of the Research Section of the City of Kobe, Japan, January 1966, 96 p.
8. Information and illustration kindly given by The Port of New York authority and by The Port Authority of New York and New Jersey.
9. D. B. Steinman. The world’s most notable bridges. Engineering News-Record, 1948-12-09, pp. 92–94.

Autor: JUHANI VIROLA, Eur Ing-FEANI Helsingi, Soome

Fotol: Georg Washington Bridge õhtuvalguses. Foto: Port of New York Authority

Artikkel ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika 1/2012. Täismahus artikli koos jooniste ja tabelitega leiad ajakirjast lk 39-41.

Keskkonnatehnika